Philippe Claudel “Hallid hinged”
Vahel kohe on nõnda, et mõned raamatud tulevad su juurde nii õigel ajal. “Hallid hinged ” jõudis minuni just siis, kui elasin koos lähedastega üle tapetud vana sugulase mõrtsuka kohtuprotsessi. Vist toetas see mind hetkel oma valuga hakkamasaamisel ja kajas seepärast eriliselt vastu. Aitas andestada ka 21-aastasele noorele mehele, kes teadlikult oli otsustanud röövimise eesmärgil tappa…
Tsitaat prokurörist, ühest raamatu huvitavate tüüpide galeriist.
“Tema vaevalt nägigi enda ees kahe politseiniku vahel seda käeraudades tobukest. Ta vaatas temast niiöelda läbi, nagu meest polekski enam olemas. Tema äge rünnak ei olnud suunatud luust ja lihast kurjategija vastu, tema kaitses vaid ideed, mille ta endale heast ja kurjast oli loonud.
Tema polnud süüdimõistetu peale pahane, tal polnud teda enam meeleski. Prokurör väljub kohtusaalist uhkes talaaris ja stoilisel ilmel ning satub kokku süüdimõistetuga, kes teda kaeblikult kõnetab, silmad veel punased kohtuotsuse ettelugemise ajast, ja on kindel, et sel hetkel ta ilmselt kahetseb oma peremehe kõhtu lastud valangut. “Härra prokurör….oigab mees. Destinat vaatab talle silma, nagu ei näekski ta käeraudu ega sandarmeid, paneb käe talle õlale ja küsib: ” Jah, sõbrake, kas me oleme varem kohtunud? Kuidas saan teid aidata? Ja seda puhtsüdamlikult, ilma vähimagi irooniata. Vaesele mehele mõjus see aga kui uus kohtuotsus.”
Raamat räägib väikese tüdruku mõrvast pisikeses talvises Prantsusmaa linnakeses, taustaks I maailmasõja kahurikõmin. Tegelikult taas lugu elu ja aja löödud haavadest, millega igaüks omal kombel hakkama püüab saada. Kes kalestudes, kes ükskõikseks-tuimaks muutudes. Igal oma viis möödanikuga toimetulekuks.
“Kogu see kadunud aeg, need näod, naeratused, haavad, mida sõnadega enam kinni ei püüa.”
Vägivald, allasurutud tungid, eri tundmuste vaheliste piiride hägustumine on saanud väga visuaalse väljundi. Lugu ongi kui maal, osavate pintslitõmmete tulemus. Kuigi põhitonaalsus on külm ja hall või porikarva, oskab kirjanik ometigi väga mõjuva ja mõistetava pildi luua inimese tumedamast poolest ning seda mõjutavatest hoovustest. On ju kusagil küngaste taga aimatav sõda kui alateadvusesse tõrjutud hirm ja valu, millest me endale aru anda ei taha ning mis sünnitab uut vägivalda.
Sügavast inimarmastusest kantud lugemisvara, mille tohutu visuaalsuse saab vaid sõnadega edasi anda. Raamatu järgi on vändatud 2005. aastal ka film, ometigi pole mul mingit tahtmist seda näha. Vahel on sõna jõud lihtsalt oluliselt suurem.
Postitatud: 27. märts 2012
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Karin Evik