Järje hoidja

A. H. Tammsaare 135. aastapäeva näitust raamatukogus välja pannes sattus  taas kätte Tõnu Õnnepalu esseekogumik “Ainus armastus”. Õnnepalu mõtisklus “Tammsaare kui eestluse alustekst/eestlase pealistekk” mõjus  esmakordsel lugemisel pisut ketserlikunagi,  tuletades  meelde, et keskkooliaegne Tammsaare on ikka veel üle lugemata…Alljärgnevalt mõned tsitaadid sealt.

Tammsaare kirjutus ja samamoodi tema proosa lugemine on nagu soos mättalt mättale hüppamine, nagu metsaheinamaadel ja sookarjamaadel hulkumine, ühesõnaga karjapoisipäev (lk. 46).

Tema eesti keel oli veel ehtne, koolis ära solgutamata. Tal oli veel õnn saada haridus vene ja saksa keeles. Ladina, kreeka ja prantsuse keelt tundis ta ehk mõnel määral ka. Nii kuulus ta veel sellesse eesti haritlaste põlvkonda, kes said aru, mida nad rääkisid. Kellele sõnade tähendus – aga suur jagu eesti keele sõnu tulevad neist keeltest – polnud veel saladus. Nüüd on eesti keel oma päritolust justkui ära amputeeritud, teda õpitakse nagu põrsast kotis ja räägitakse samuti umbes – täpselt, hea õnne peale (lk. 48).

Ma arvan, et Tammsaarest tehti säärane suur rahvuslik monument,  oli suur eksitus. Võib-olla on see alateadlik soov Tammsaaret mitte lugeda, temast mööda vaadata, sest monumendist vaatavad kõik mööda (tühik vaateväljas). Tammsaarest on saanud kimp aforisme, pidupäevatsitaate, rahvuslikke loosungeid, mis on väljakistult omandanud tihti lausa vastupidise tähenduse  sellele, mis neil on raamatutes, kontekstis. Tammsaare lugemine oleks siis õieti ebarahvuslik tegevus, rahvuse õõnestamine, anamnees, kust võib välja tulla näiteks, et eesti aeg ei olnudki nii ilus ja et eestlane olla on päris keeruline. Tammsaare polnud mitte eestluse ideoloog, vaid eestlase vaatleja, peegel, ja kui soovime, siis ka kriitik. Aga eestlane (mina, talupoiss) ei armasta peeglit. Eestlasele pole iialgi õigust antud, sellepärast ta jonnib oma õigusega ka siis, kui ta peeglist näeb, et tal õigus pole. Ega lepi lihtsa tõega, mis paistab peeglist. Tõde peab ikka olema midagi suurt ja vägevat nagu kaigas, mis vastase tummaks lööb. (lk. 50)

Tõe ja õiguse tagaajamisest on tehtud eestlase peaheadus, kuigi Tammsaarel on see ennemini peahalbus:  see teeb inimese kurjaks ja kalgiks, sunnib teda maha salgama need kaks asja, mis Tammsaare silmis on tõest ja õigusest selgelt ülemad: elu ja armastuse. Siin on tõesti asja tuum, see miks Tammsaarest ei saa teha rahvuslast ega eestluse alustala. Nii rahvuslase kui kelle tahes teise usukuulutaja jaoks on tõde ja õigus igal juhul ülemad asjad kui elu ja armastus, sest elu ja armastus astuvad tõe ja õiguse seatud piiridest tingimata varem või hiljem üle, nii öelda valele poolele. Tammsaare on järelejätmatult sellise kurjaks tegeva usu ja kangeks tegeva tõearmatuse vastu, või siis inimene ongi tõde. (lk. 50)

See omapärane usuehitamine – kirikuta ja agnostilise eesti lunastuseusu, inimeseusu ehitamine – paistab olevat Tammsaare salaülesaane, mida ta kunagi ei unusta (lk. 57).

Tammsaare on korraga kole palju asju minu jaoks. Ja vahel pole ta nagu midagi. Ta on jutuvestja, muinasjutuvestja, lihtsameelne imedearmastaja, seltskonnakroonik, kodukootud filosoof – targutaja ja kirjutamisse armunud üksildane armastusejanune hing, naiselik uneleja. Kõigele lisaks on ta kirjutanud esimese päris eesti evangeeliumi. Kuid see on korraga liiga isiklik ja liiga (üld)inimlik, et kanda korraga sellist umbisikulist ja piiratud asja nagu eestlus. Aga eestlasel võib temast küll veelgi kasu olla, kasvõi mälu värskendamiseks, meeldetuletuseks, kust sa tuled, mis sa kord oled olnud ja mis sul ikka veel pooleli on (lk, 58).