Järje hoidja

Tulevikustsenaariume käsitlevad romaanid on mind kui kirglikku ulmekirjanduse lugejat alati paelunud. Viimaste aegade jooksul on ilmunud üsna mitmeid tulevikuteemalisi teoseid, mis lähemal vaatlusel on kõik antiutoopiate hulka kuuluvad.

H.R. Giger – Birth Machine 

 

Sageli on romaani alguses tegu mitmesuguste globaalsete katastroofidega, mille üksikutele ellujääjatele algab raske võitlus ellujäämise eest.
Teiseks valdkonnaks on erinevad rangelt kontrollitud ühiskonnad, millest üks tundub olevat hullem kui teine. Enamasti on sellisel juhul peategelaseks inimesed, kes hakkavad märkama ühiskonna puudusi ja ei suuda enam vanaviisi elada, mis viib lõpuks vältimatu konfliktini ühiskonnaga.

Kui hakkasin meelde tuletama ka ammu ilmunud utoopiaid, siis selgus, et ainsat  peaaegu helget tulevikustsenaariumi kirjeldas oma romaanis “Andromeeda udukogu” Ivan Jefremov.  
Tekib küsimus, et kas tõesti on helge tulevik nii läila teema, et sellest ei viitsita kirjutada või siis ei suuda kirjanikud ka ise helgesse tulevikku uskuda.
Kuigi mitmete teistegi teoste lõpud on optimistlikud ning tulevikkujaatavad, kerkib vägisi pähe mõte, et kui kirjanikud on piisavalt leidlikud selliseid ühiskondi ja maailmalõppe välja mõtlema, siis kas ei leidu “hakkajaid inimesi” (aktiivseid hulle), kes need või veelgi ebameeldivamad stsenaariumid ükskord ka ellu viivad.
Võimatu see pole…

Järgnevalt mõningaid huvitavamaid näiteid:

 

ÄÄRMUSLIKUD TULEVIKUÜHISKONNAD:

 

Veronica Roth, “Lahkulööja”, “Mässaja”, “Murdmatu”

Geenimanipulatsioonide tulemusena tekkinud kodusõja järel on Ameerika ühiskond jagunenud teadlasteks, valitud linnades elavateks katsealusteks ja lihtsalt tähtsusetuks elanikkonnaks.
Eksperimendis osalevate linnade elanikkond on jagatud viieks erinevaks killaks. Neist igaüks on pühendunud ühe vooruse hoidmisele – Siirad viljelevad ausust, Isetud ennastsalgavust, Kartmatud julgust, Erudiidid tarkust ning Sõbralikud rahumeelsust. Kild on kõige tähtsam. Kõik 16-aastaseks saanud noored peavad seetõttu ühel kindlal päeval tegema pöördumatu valiku, millisesse kilda nad edaspidi kuuluma hakkavad. Hilisem killakuuluvus määrab kogu ülejäänud elu nende käitumise, sõbrad, elukoha, töö ning isegi riietuse. Valimise eel tuleb igal noorel aga sooritada test, mis selgitab igaühe jaoks välja just talle sobiva killa. 

Scott Westerfeld, “Inetud”, “Ilusad”, “Erilised”, “Välised”

Praeguse maailma kokkuvarisemise järel tekkinud ülikontrollitud ühiskonnas opereeritakse kõik inimesed 16-aastaseks saades sundkorras välimuselt täiuslikuks, et keegi ei saaks end tunda alaväärse ja inetuna. Uutel ilusatel noortel algab seejärel imeline, lõbus ja muretu elu, kus üks pidu järgneb teisele ja ümberringi on ainult ilusad inimesed. Kõik lapsed unistavad ainult kauniks saamisest, teadmata, et ilus olemisega kaasneb ka nn udupäisus ehk vaimuerksuse kadumine… Ainsana säilib terav mõistus “erilistel”, kelle ülesandeks on ühiskonna juhtimine/kontrollimine.

Lois Lowry, “Andja”

Kogukonna inimestele on kindlustatud rahulik ja üdini turvaline elu, kust puuduvad hirm ja valu, aga samas ka rõõm ja armastus, kontrastid ja värvid. Inimestel on küll harmooniline elu, kuid neil endil puuduvad vähimadki valikud. Kõik on reglementeeritud, normeeritud, ette määratud sünnist kuni surmani. Kindlal ajal võib hakata kandma nööpidega rõivaid  ja täiskasvanu soengut, saada oma jalgratta ja Vanemate Kogu poolt kogu eluks määratud elukutse, hakata endale taotlema abikaasat ja lapsi… Kogukonnas elavatel inimestel on võimalus neile reeglitele alluda või kogukonnast (laibakotis) lahkuda.

Suzanne Collins, “Näljamängud”

Kunagise Põhja-Ameerika varemetele on tõusnud Panem, riik, mis koosneb säravast Kapitooliumist ja 13 puruvasesest  tootmispiirkonnast. Kapitooliumi elanike oodatuimaks (kardetuimaks) meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud, mida korraldatakse karistuseks ringkondade kunagise ülestõusu eest Kapitooliumi vastu. See on võitlus elu ja surma peale suurel looduslikul areenil televisiooni otseeetris. Mängudele valitakse igast ringkonnast üks poiss ja üks tüdruk vanuses 12-18 aastat. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 

Marie Lu, “Legend”

Kunagisi Ameerika Ühendriike laastavad orkaanid ja üleujutused ning sõda kahe osapoole, vabariigi ja kolooniate vahel. Suur osa elanikkonnast elab äärmises vaesuses, lisaks laastab nende elurajoone biolaborites loodud katk. Kõik 10-aastased lapsed on kohustatud läbima katsed, mille tulemused on nende tuleviku võtmeks. Häid tulemusi saavutanuid ootavad head koolid ja tasuv töö, kehva tulemuse saavutanuid töölaagrid ja varajane surm…

Robert A. Heinlein, “Kuu on karm armuke”

21. sajandi teisel poolel on Kuust saanud Maa karistuskoloonia, kuhu saadetakse kurjategijaid ja poliitilisi õõnestajaid. Kuul elatakse maa-alustes asumites, elamise tehnilist külge korraldab mõtlev superarvuti Mike. Kogu vajalik kaubavahetus Maa ja Kuu vahel toimub vastava katapuldi abil liigutatavate laevadega… Küüditatute hinges põleb unistus vabadusest ja nii puhkeb Kuul Maa ülemvõimu vastu suunatud revolutsioon.

Isaac Asimov, “Teraskoopad”

Kauge tuleviku inimkond elab Maal suletud hiigellinnades,  mis on ümbritsevast tühermaast ning taevast  barjääridega eraldatud. Peamiseks transpordivahendiks ülerahvastatud linnades on liikurteed, linnaelanike individuaalsed köögid ja vannitoad on asendunud ühiskondlikega. Liha on muutunud luksuskaubaks, toiduks kasutatakse peamiselt pärmitooteid ja hüdropooniliselt kasvatatud taimi. Tootmises ja teeninduses kasutatakse roboteid. Kunagised kolooniad teistel planeetidel on iseseisvunud ja nende välisilmlastest elanikud muretsevad ummikusse jõudnud Maa tuleviku pärast.

Ray Bradbury, “451° Fahrenheiti”
Tulevikumaailm, kus on keelatud raamatud ning tuletõrjujate peamiseks ülesandeks on allesjäänud raamatute ja nende omanike põletamine.
Vaba aega veedetakse lõbustusparkides, kohvikus anekdoodimasinat kuulates, sportmänge mängides, autodega kihutades või kodus hiiglasuurte telekraanide ees interaktiivseid seebiseriaale vaadates. Keegi ei kuula kedagi, isegi üksteisega tõsiselt rääkimine ning mõtlemine on peaaegu kadumas… Elu on muutunud üheks suureks karusselliks…

 George Orwell, „1984”

Maailm jagatud kolmeks omavahel pidevalt sõdivaks superriigiks. Neist totalitaarne Okeaania sarnaneb Stalini Venemaaga, kuid  Suure Venna kui valitseva Partei liidri kultus on omandanud veelgi suuremad mõõtmed.
Partei hoiab inimesi pideva järelvalve ja hirmu seisundis. Inimesed kaovad öösiti jäljetult. Televiisorid töötavad ööpäevaringselt, teostades katkematut ajupesu ning jälgides igat ruumis olevat heli ja pilti. Parteil kolm loosungit on: SÕDA ON RAHU. VABADUS ON ORJUS. TEADMATUS ON JÕUD. Valitsus jaguneb 4 ministeeriumi vahel: Tõeministeerium tegeleb informatsiooni, meelelahutuse, hariduse ja kunstiga; Rahuministeerium tegeleb sõjaga; Armastusministeerium kaitseb seaduslikkust ja korda; Külluseministeerium vastutab majanduselu eest.

Aldous Huxley, “Hea uus ilm”

Teos düstoopilisest tulevikust, kus inimesi kujundatakse varajasest lapsepõlvest “Hea Uue Ilma” õnnelikeks kodanikeks.
Ühiskonna liikmed ei sünni vaid nad luuakse katseklaasis, jaotatakse vastavalt ühiskonna vajadustele kastidesse ning neist kasvatatakse aastaid kestva sugestiooni ning reflekside kujundamise abil täpselt sellised inimesed, nagu konkreetne ühiskond hetkel nõuab.
Kõik inimesed on kohustatud võimalikult palju tarbima, valitsevaks on loosung: “Igaüks kuulub igaühele!”

 Arthur C. Clarke, “Linn ja tähed”
Meie planeedil on  vaid 2 keset lõputut kõrbe asuvat teineteisest eraldatud tsivilisatsiooni: hiigellinn Diaspar ning Lys. Metsadest, rohumaadest ning väikestest asulatest koosneva Lysi inimesed on meiega sarnased, nende eluaeg on piiratud, nad saavad muistsete inimeste kombel järglasi ning valdavad telepaatiat.
Diaspar erineb Lysist täiesti. Selle linna  elanikud on praktiliselt surematud. Nad elavad kindla süsteemi järgi, mida juhib Keskarvuti ning teenindavad masinad. Inimesed ei sünni loomulikul teel, vaid väljuvad Loomehallist täiskasvanutena, elavad vananemata linnas 1000 aastat ja naasevad siis uuesti Mälupanka, et teatud aja pärast uuele ringile asuda. Igaüks elab mitu korda…

Ivan Jefremov , «Andromeeda udukogu»

Romaan helgest tulevikust,  inimeste grandioossetest teaduslikest saavutustest ja taotlustest, astronautide kartmatutest lendudest ja kosmose vallutamisest kommunistliku ühiskonna ajastul.
Nälg, viletsus ja sõjad on kaotatud, asjade omamine on kaotanud tähtsuse. Uudne aatomienergia ei tekita ohtlikke jäätmeid. Kogu planeet ja selle kliima on ümber kujundatud maksimaalselt kasutoovaks.
Lapsed ei kasva vanemate juures vaid koolilinnakutes. Inimesed omandavad pika elu jooksul mitmeid erinevaid kõrgharidusi ja vahetavad vastavalt mitu korda elukutset. Töö, võitlus loodusjõududega, takistuste ületamine, uute majanduse ja teaduse arendamise ülesannete lahendamine on inimeste jaoks vajadus ja õnn. 
Suure Ringi ajastu võimaldab suhtlemist kaugete tsivilisatsioonidega ning ülipikki mehitatud kosmoselende.

 

ERINEVAD NÄGEMUSED MAAILMALÕPUST:

 

James Dashner, Labürindijooksja”, “Põlenu katsed”

Ootamatute ülitugevate päikesepursete tagajärjel on suur osa planeedist põlenud tühermaaks.  Miljonid inimesed on hukkunud ning tsivilisatsioon kokku varisenud. Kõige tipuks on salajasest laboratooriumist välja pääsenud kohutav haigus, mille tulemusena muutuvad nakatunud mõistusetuteks olenditeks.

Justin Cronin, “Teekond”, “Kaksteist”

USA sõjaväe biokeemia uurimisprojekt läheb nurja ning ohtliku viirusega nakatatud katsealused pääsevad vabadusse. Tsivilisatsioon variseb ühe ööga kokku ning vähesed ellujäänud peavad õppima elama uutes tingimustes. Inimesed sulgevad end kindlustesse, mida valvatakse hoolega, sest väljas luusivad kohutavad näljased ja verejanulised olendid.

Stephen King, “Mobla”

Ühel pärastlõunal muudab kõigi mobiilioperaatorite võrkude kaudu saadetud signaal selle saajad ebainimlikeks, metsikuteks, mõrvarlikeks ja mõtlematuteks.
Nende jaoks, kellel õnnestus rünnakust kõrvale jääda, muutub peamiseks see, kuidas katastroofi tulemustega toime tulla ja edasi elada.

Risto Isomäki, “Sarasvati liiv”

Teadlased avastavad, et Atlantis eksisteeris kunagi reaalselt, kuid vajus merre.
Kui Gröönimaa 2020. aastatel mandrijää sulamise tagajärjel merre sööstab, tekib tohutu megatsunami, mis hävitab suure osa planeedi elanikkonnast. Tsunamile järgneb Golfi hoovuse peatumine ning järsk kliima jahenemine. Peagi lainetab Euroopa kohal vesi…

Denis Marquet, “Viha”

Ameerikat on tabanud epideemiapuhangud, mis lõpevad kiire surmaga. Inimesi ründavad ka loomad ning taimed. Inimkond elab ja sööb valesti. Suurtööstused  tõukavad meid aina tagant, eemaldades meid loodusest ja loomulikkusest. Me sööme industriaalset töödeldud toitu, mis pole enam elava energia edasikandja. Kes aga sööb  ja  elab õigesti, haigeks ei jää.
Tagatipuks tahab Emake Maa inimestest lahti saada, sest inimkond hävitab teda. Maa on väsinud ja paiskab valla globaalsed kataklüsmid, eesmärgiks enesepuhastumine.

Frank Schätzing, “Parv” (1., 2. osa)

 Briti Columbia rannikul leiavad aset õudsed muutused vaaladega. Samal ajal Norra satuvad naftaeksperdid veidrate organismide otsa, mis on katavad merepõhjas sadu ruutkilomeetreid. Randadele roomavad mürgised merivähid, Golfi hoovust ähvardab seiskumine…
Teadlaste rühm kardab, et tegu pole juhuslike kokkusattumustega. Kõik märgid viitavad sellele, et rünnaku taga on teadvus, mis seda suunab.
Näib, et meri ei talu enam seda, mida inimesed oma planeediga on teinud ja jätkuvalt teha kavatsevad, ning on nüüd otsustanud nad hävitada, nagu hävitatakse kahjureid. Järgnevad maavärinad, tsunamid…

John Wyndham, “Trifiidide päev”

Maal levib uus taimeliik, mis suudab liikuda ja oma mürgiga isegi tappa. Ühel ööl toimunud vaatemängulise meteoriidisaju tõttu jäävad kõik selle vaatajad üleöö pimedaks. Senine maailmakord kaob ning vähesed ellujäänud peavad üritama ellu jääda ning ilma elektri, toidupoodide, riidekaupluste, ehitusfirmade, kraanivee ja kanalisatsioonita hakkama saada.