Lev Tolstoi 185
Mõningaid tsitaate Peeter Toropi artiklist “Lev Tolstoi: eetika ja eetos” raamatust “Kultuurimärgid”
Lev Tolstoi on öelnud:
“Inimene, kelle sihiks on tema isiklik õnn, on rumal; see, kes oma sihte seab teiste arvamuste järgi, on nõrk; see, kelle sihiks on teiste õnn, on vooruslik; see kelle sihiks on Jumal – on suur .” (lk. 267)
“Kas te olete juhtunud paadiga üle kiirevoolulise jõe sõitma? Tuleb alati tüürida palju kõrgemale sellest kohast, kuhu teil on tarvis minna, muidu kannab ära. Niisamuti tuleb ka kõlbeliste nõuete vallas alati kõrgemale tüürida – elu kannab nagunii ära.” (lk 266)
“Kui enamus (inimesi) on ebakõlbeline, siis hakkavad (kultuuri) mõjutusvahendid tõenäoliselt soodustama üksnes ebakõlbelisuse levikut. Kultuuri mõjutusvahendid võivad olla kasulikud ainult siis, kui enamus-olgugi väike- on religioosne ja kõlbeline. Soovitav on kõlbluse ja kultuuri niisugune suhe, et kultuur areneks üksnes kõlbelise liikumisega üheaegselt ja sellest pisut tagapool. Kui kultuur jõuab moraalist ette nagu praegu, siis on see suur õnnetus” (lk. 256).
“Kunst peab vägivalla kõrvale tõrjuma. Ja üksnes kunst on selleks suuteline. Kunst peab toime tulema sellega, et vendluse – ja ligemesearmastuse tunded, mis on praegu jõukohased vaid ühiskonna parimatele liikmetele, muutuksid harjumuslikeks tunneteks, igale inimesele omaseks instinktiks.” (lk. 256)
“Kohtasin eestlasest mõisavalitsejat, asjalikku, karsket ja ilusat meest, ja sain esimest korda selgelt aru, mida tähendab “Venemaa”- see on hord, kes paljaks röövinud head, endast moraalselt ja vaimselt kõrgemal seisvaid rahvad ning uhkustab nüüd sellega, hoides alistatuid kõigest jõust kinni. Kui vastik see juba ka iseenesest ei oleks, ent veel vastikum on selle kõige õigustamine ja ülistamine patriotismi pähe.” (lk. 252)
Stefan Zweig “Kolm oma elu laulikut”
“Maksim Gorki nimetas Lev Tolstoid kunagi inimkonnainimeseseks – ületamatu väljend. Tolstoi ei olnud teistsugune ega kõrgem kui teised tema ajastukaaslased, ainult rohkem inimene kui enamik neist, teravapilgulisem, erksam ja kirglikum -just nagu maailmakunstniku töökojast välja tulnud ürgvormi esimene ja kõige selgem äratõmme.
“Selle igavese inimese, kelle varjuline ja sageli juba äratundmatu visand meie kõigi aluseks on, võimalikult täiusliku kujutamise meie kirevas maailmas valib Tolstoi oma tõeliseseks ülesandeks; see on lõppematu, mitte kunagi täiesti teostatav ülesanne ning seetõttu kahekordselt kangelaslik. Ta otsis inimest tema äärmuslikus olekus, tänu oma südametunnistuse võrreldamatule tõemeelele, tungis sügavustesse, kuhu jõutakse ainult ennast haavates.”(lk. 255)
Postitatud: 4. sept. 2013
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Karin Evik