Otsing

märts 2024
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Sa lihtsalt pead seda lugema! – Jojo Moyes, “Mina enne sind”

“Kas sa ise oled seda lugenud? Ei? Sa lihtsalt pead seda lugema, see on nii hea!”
“See oli nii kurb! Ma nutsin raamatu lõpus tükk aega!”
“Ma ootasin küll teistsugust lõppu, aga selline lõpp oli loogilisem.  Selline see  meie elu paraku on…”
“Tõeline pisarakiskuja!”

Nõnda kõlavad vaid mõned lugejate arvustused inglise kirjaniku Jojo Moyesi raamatule “Mina enne sind”.
See on lugu elamisest ja suremisest, armastusest ja mõistmisest, vegeteerimisest ja turvalisusest, lugu valikutest…

Varem eduka ärimehe seikluslikku elu elanud Will on raske õnnetuse tagajärjel liikumisvõimetuna ratastooli aheldatud ning vajab pidevat hooldust.
Louisa on noor neiu, kes on leppinud üksluise eluga väikelinnas. Päeviti töötab ta ettekandjana kohvikus ning oma õhtuid sisustab spordifanaatikust peigmehe jooksutreeninguid vaadates.
Ootamatu töökohakaotus viib Lou Willile hooldajaks ning kokku saavad kaks erinevat maailma, kaks inimest, kes erinevatel põhjustel elavad ainult pooleldi.

Raamatu käigus teevad peategelased  läbi arengu, nende vahel tutvuse alguses valitsenud teravad suhted muutuvad peagi mõistmiseks ja armastuseks ning oodata võiks õnnelikku lõppu.
Sellega aga tüüpilisele naisteromaanile omased käigud piirduvad.
Nimelt on Will kindlalt otsustanud poole aasta pärast eutanaasia abil oma vaevalisest elust lahkuda ning Lou meeleheitlikud katsed seda mõtet muuta ei anna tulemusi.

 Sellest tulenevadki kaks peamist teemat mõtisklemiseks, mis minul seda raamatut lugedes tekkisid: meie sissejuurdunud mugavustsoonidest väljamurdmine ning iga inimese õigus otsustada ise oma elu ja surma üle.

Meie kultuuriruumis on eutanaasia keelatud ning ka enesetapule vaadatakse halva pilguga. Vanadel aegadel maeti enesetapjad kirikuaia taha, sest nad ei kõlvanud surnuaiale puhkama koos teiste kadunukestega, ketserite tapmine seevastu oli aga õige tegevus ning seega igati lubatud. Seega on vägi ja võim ikka nõudnud üksnes endale ainuõigust inimeste surma üle otsustamisel. 
Ometi peaks see õigus olema eelkõige just inimesel endal, sest tegu on tema elu ja tema surmaga.
Nii võime küll vaielda selle üle, kas Willi praegusel elul liikumatuna ratastoolis on veel mingit väärtust või mitte, kuid tegelikult saab seda otsustada vaid tema ise ning kõik teised peaksid tema otsusega lihtsalt leppima.

Teiselt poolt on Lou leppimine keskpärasusega nii tavaline asi. Me kõik oleme sellega mingil viisil kokku puutunud…
Pole ju sugugi lihtne end sellisest  sissejuurdunud mugavustsoonist välja võidelda, otsustada ise oma elu üle, astuda tundmatusse ja ohtlikku maailma, proovida uusi asju, vaadata elu uue pilguga, täita oma unistused, olla see, kes sa olla tahad…
 Tänu kohtumisele Williga suutis Lou oma elu muuta ning täiel rinnal elama hakata!
Aga meie … kas meie suudame?