Järje hoidja

Fotol Tomas Bannerhed

Mõni aeg tagasi saatis kolleeg  mulle teate Tartu Kirjanike Majas toimuvast Strindbergi auhinna saanud raamatu tutvustusest. Lisas veel, et olevat just minu raamat. Juhtumisi olin äsja selle 370 leheküljelisest teosest   vähem kui 100 lehte selleks hetkeks läbi lugenud aga ega  ka tõlkija, toimetaja, psühhiaatri ja paari bioloogi  selleteemalised etteasted erilist indu juurde ei lisanud…. Loodusesõbrana  pidanuksin tõesti kolleegi  ootustele vastavalt nautima kirjutatut…Hämmastusega tõdesin aga tagantjärele, et olin hakanud kartma kirjaniku sisendusjõulisi ja sümbolistlikke looduskirjeldusi, mis mõjusid kui lõks, millesse võib kõvasti kinni jääda. Samuti hirmutas raamatu tume ja pingeline alatoon.

Romaan „Kaarnad“jutustab  1970. aastatel Smalandis elavast 150 aastat vana Kaugenurga talu peremehest Agnest ja  tema 12-aastasest pojast Klasist. Põlvkondade jooksul ränga tööga soo käest võidetud  maa on justkui neelanud endasse inimeste elu. „Sajatunnine töönädal, üks vaba pühapäev viie aasta jooksul“  – võtab isa elu kokku Klas. Pidev mure küll ilma, küll kahjurite pärast ning pikema eluperspektiivi puudumine viivad Agne sügavasse depressiooni. Viiulit mängida oskava intelligentse  isa kummaline ja rõhutud olek jätab vaatamata ema pingutustele  pitseri kogu perele. Hirmu tuleviku ees rõhutavad ja süvendavad Agne  niigi haiglaslikes meeltes talu läheduses elutsevad kaarnad. Tundlik ja külast eemal elav teismeline perepoeg Klas pageb aga sageli metsa loodust jälgima, et vältida isa ja sellega kaasnevat süütunnet. Mets annab vabaduse, lindude vaatlemine tiivad. Pidev eelmiste sugupõlvede kohalolek küll monogrammi näol padjapüüril, küll kujuteldava silma kujul, mis laest vastu vaatab, vaid suurendab  hingepiina, mis lõpeb Agne sattumisega vaimuhaiglasse.

Isa hirm tuleviku ees nakatab ka Klasi, kes ei taha talu edasi pidada, samas kardab vastutust järjepidevuse katkemise pärast. Klasi jaoks on talu kui must auk, mis kõik neelab. Ühel hetkel satub Klas metsas kivile, kuhu isagi omal ajal pagenuna oma nimetähed kraapinud oli….Isa ja poeg ei vastandu teineteisele, nende vahel valitseb mõistmine, kuid  seejuures loodavad mõlemad, et teine annab järele. Klas ootab, et isa ta talu painest vabaks annaks, isa aga tahaks näha Klasi siiski elutöö jätkajana.

Ahvatleva sümbolina  hoopis teissugusest elust ilmub Klasi ellu Veronika, palju reisinud ja linnaelu kogenud tüdruk, kes ometi mõjub mingis mõttes veelgi haavatavamana kui seda on Klas. End otsivale Klasile tundub   Veronika maailm vaba, kuid  pidetuna. Isa enesetapp paneb Klasi valikute ette, millest enam pääsu pole. Kas võtta vastutus talu ja pere eest või pageda tundmatusse? Sellise dilemma ette jäetakse   lugeja  raamatu lõpus, andmata vähimatki vihjet loo lõpu kohta. Sellele tammsaarelikule romaanile ootaks järge, aga seda ei tule. Jääb üle loota vaid enda fantaasiale.

Kes võiks seda paksu romaani lugeda?

Me kõik,  kes me aeg-ajalt kahtleme oma valikutes ja selles, kuivõrd oleme oma otsustes vabad. Raamatut võib võtta hoiatusena enese olemusele vastutöötajatele, ülemäärase kohusetunde küüsis vaevlejatele. Ja muidugi saavad elamuse kõik need, kelle jaoks  mets on pühamu. Sõnumiks  linnastunud maainimestele võiks olla,  et rängale tööle vaatamata on maaelus oma võlu, mis seob inimesi ja muudab kooselugi ehk vahel püsivamaks. Ühiselt rajatud kodu, millel ei tohi lasta end pantvangi võtta  ning jagatud looduselamused võivad vahel osutuda tugevamakski sidemeks kui linlik tarbijamentaliteet ja meelelahutus. Ehk nagu ütleb Tiit Teder: „Loodus on visuaalne kõrgkultuur“, mis on me ümber igal hetkel, mil teda vaid vajame.

Ja muidugi on mõtlemisainet meile, kes me  oma “võsukesed ülehoolitsenud“ ehk loodusest võõrandanud oleme. Palju on meil neid teismelisi, kes kaovad päevadeks metsa, tundes seda nagu oma viit sõrme ja osates end  sellesse ohutult sobitada?

Miks Tomas Bannerhed kirjutas selle 10 aastat tema elust nõudnud raamatu?

„Ajendiks oli ikka süütunne. Olen ka ise Smalandist talust pärit ja olnud samas olukorras nagu Klaski, kus minu tahe läks vastuollu pere ootuste ja traditsioonidega. Tundsin juba varajases nooruses, et olen nagu valge vares seal talus. Olen viimane põlvkond, kes on kasvanud selles keskkonnas. Tundsin vajadust see välja kirjutada, et päästa see unustusse vajumisest. See on kadunud maailm, kus nüüd tegutsevad suvemaja soetanud sakslased ja taanlased.“

Kirjutamise ajaks võttis kirjanik end töölt lahti, elades säästudest. Eemaldus kogu oma sotsiaalsest võrgustikust, ka elukaaslane kolis mõneks ajaks ema juurde. Kirjutamine oli suur vaev, mis vahepael tuli katkestada, et Stockholmist välja loodusse sõita, ikka märkmik kaasas ja sageli sealt „kalliskivikoormaga“ naastes. Autori jaoks oli väga oluline teksti foneetiline pool. Ta lausa sõelus silpe ja töötas väga palju tekstiga. Romaani valmides lükati ta mitme kirjastuse poolt tagasi. Asi päädis kõrgeima Rootsi kirjandusauhinnaga 2011, mille andmist põhjendati nii: „ Keegi ei saa vältida oma olemust, kas see puudutab siis maad või põlvnemist. Raamat kirjeldab isa ja poega, pärandust ja miljööd, linde ja vabaduse igatsust. „Kaarnad“ on klassikaline arenguromaan, mis on juurdunud rootsi kirjandustraditsiooni. Kuid kõigepealt on see romaan loodusest peategelase pilgu läbi. Noore Klasi selge pilgu läbi näeme looduse ümbersündi oma suursugususes: surelik ja lopsakas, kummaline ja maagiline“. Tomas künnab täiesti uusi vagusid sõnade kasutuses. Meil ei jää muud üle, kui imetleda selle rikkust.“

48-aastane Tomas Bannerhed on õppinud sotsiaalteadusi, töötanud ajakirja toimetuses, ka õppejõuna. Reisinud Aasias, Lõuna- Ameerikas, Aafrikas.

Eesti uuemast kirjandusest ei leiagi analoogi “Kaarnatele”. Igal juhul on see nauditav lugemine kõigile, kes peavad lugu aeglaselt kulgevast loost ja peenest psühholoogilisest dramaatikast.

Raamatust on valmimas ka film, mille oparaatoritööd ootan huviga.

Vaata ja kuula veel: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=214

Jan Kaus “Inimeste ja lugude seotusest Tomas Bannerhedi näitel”. Sirp nr 40/2013