Otsing

märts 2024
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Rubriigid

Viited

Arhiiv

Lehtede langemise aegu…

Üks kuningas läks zen-õpetaja juurde aiakunst õppima. Ta õppis kolm aastat. Kuninga aed oli suur ja ilus, seal töötas tuhandeid aednikke, ja kuningas katsetas seal kõike, mida talle oli õpetatud. Kolme aasta pärast oli aed täiesti valmis ja kuningas kutsus oma õpetaja seda vaatama. Ta oli väga mures, sest õpetaja oli hästi range ja külaskäik pidi kujunema omamoodi eksamiks.
Kõige eest kanti hoolt. Aed oli imekaunis ja täiuslik, sealt polnud midagi puudu. Alles nüüd tõi kuningas õpetaja oma aeda vaatama. Aga õpetaja muutus kohe nukraks. Ta vaatas ringi, jalutas mitu korda läbi aia ja jäi järjest tõsisemaks. Kuningas kohkus. Veel kunagi polnud ta näinud õpetajat nii tõsisena.
Õpetaja aga muudkui raputas pead ja pomises omaette: “Ei, ei.”
Kuningas küsis: “Vabandage, õpetaja, mis nüüd lahti on? Kas midagi on valesti? Mis on siin viga? Mina ei näe kuskil viga. Olen teinud kõik just nii, nagu te mulle õpetasite.”
Õpetaja vastas:  “See aed on nii lõpetatud, et ta on surnud. Ta on nii valmis – sellepärast ma raputangi pead ja ütlen ei. Kus on kuivanud lehed? Ma ei näe siin mitte ainsatki.” Tõepoolest, kõik kuivanud lehed olid ära viidud –  ei jalgradadel ega puude küljes polnud kuskil vanu kolletanud lehti. “Kuhu need lehed jäid?”
Kuningas vastas: “Käskisin aednikel kõik kuivanud lehed ära viia, et aed oleks nii täiuslik, kui üldse olla saab.”
Nüüd ütles õpetaja: “Sellepärast ongi ta nii igav, silmaga nähtavalt inimese tehtud. Jumalikud asjad pole kunagi lõpetatud.” Õpetaja tormas aiast välja, kus oli hunnik kuivanud lehti. Ta tõi sealt ämbritäie lehti ja viskas need tuulde. Tuul pillutas kõik lehed jalgradadele laiali. Õpetaja oli vaimustuses ja hüüdis: “Näed nüüd, kui elavaks kõik muutus!” Koos kuivanud lehtedega oli aeda tulnud üks hääl – kuivanud lehtede kahin, nende muusika tuules. Aed oli hakanud sosistama. Enne oli ta igav ja tardunud, otsekui surnuaed – tema vaikuses polnud elu.

(Osho, “Loovus” )