Järje hoidja

“Tihtipeale valdas mind rõõm, kui kõndisin riiulite vahel, ahastes soppides , kõikuvate virnade keskel, kui tundsin vana paberi umbunud vinu, raamatuliimi lõhna, äratõmmatud sigarettide kolkunud haisu, unustuse aimust. Märkasin, et oli nauding, kui leidsin riiulist mõne täiesti tundmatu kirjaniku ja aeg-ajalt oleksin nagu tolmu seest kuulnud vaikset jutupominat, vaidlust ammu surnud kirjanike vahel.”

Vahel mõtlesin, et kas mul peaks kahju olema sellest, et mõni kirjanik on mõtlematult teise kõrvale paigutatud  ja nad pidid teineteist aastate kaupa taluma. Ja kui keegi tuleb ja ühe neist äkitselt endale koju nopib, kas sellega kaasneks ootamatu kurbus?

Leidsin raamatute vahelt ka sedeleid, postkaarte, koguni lõpetamata kirju ja mõtlesin, kuidas raamatud kadusid maailma, leidsid endale koha, kuidas süvenes segaminiolek, ja kuidas aastate kaupa uinunud raamat sai endale üllatuseks uue elu, kui mõni juhuslik sirvija leidis lause, mis ei jätnud rahule. Ja siis võis korraks näha maailma teistmoodi, otsekui oleks lause olnud algusest peale vaid selle hetke jaoks kirjutatud.”