Järje hoidja

„Mägironimine on nagu elu ise, ainult pisut reljeefsemas vormis“
Jon Krakauer.

Vabariigi aastapäeva paiku avanes Vedu raamatukogu lugejail unikaalne võimalus kuulata Alar Sikku, esimest eestlast Mount Everesti tipul, kõigi kontinentide kõrgeimad mäed vallutanud  meest.
Mis on see, mis teeb kõrguste sireenilaulu nii vastupandamatuks? Alar Siku arvates on selleks võrdlusmomendi saamine ehk mäed panevad paika su väärtushinnangud, õpetavad lugu pidama sellest, mida võtad nii enesestmõistetavalt. Siinkohal sobib tsiteerida külalise  üht lemmikmõttetera: „Ei tunne vee maitset see, kes pole janus olnud.“

Mägedes käimine ja üldse matkamine laiemalt viib sind lähemale iseendale, sõelub ka inimsuhteid. Ja mis peamine, õpetab eneseusaldust. Ekstreemsete oludega kaasnevate inimestevaheliste pingetega toimetulek on üks olulisi õppetunde, mida sellised retked annavad. Oma parimad ning usaldusväärsemad sõbrad on esineja leidnud just sel moel. Samas paneb kogetu mõtlema intuitsiooni ja juhuse osale elus, muudab omamoodi religioossekski, sisendades usku kõrgematesse jõududesse.

Mägironimine ei piirdu vaid alpinismiga, vaid sellega kaasneb eri maade kultuuride ja tavade tundmaõppimine, mis on Alar Siku jaoks ehk olulisemgi, kui tippude tegemine. Just see tippudest loobumise oskus, usaldus elu, valitud tee ja kaaslaste vastu on see, mis teeb mägironija vestluse nii köitvaks.

Peale füüsilise rändamise meeldib Alar Sikule uidata ka inimeste mõttemaailmades, seda suhtlemise ja raamatute lugemise kaudu. Siinkohal mõned tema temaatilised raamatusoovitused näitusel olnud raamatute seast.

Herzog, M .“Annapurna:esimene kaheksatuhendeline“
Bukrejev, A. „Tõus: traagilised ambitsioonid Everestil“
Krakauer, J. „Hõredasse õhku: kohalviibija jutustus Mount Everesti katastroofist.“

Raamatukoguhoidjana lisan veel kindlasti:

Parbus, I. „Alar Sikk. Teekond tippu: kolm vestlust.“
Plumer. R. „Everesti päevik“

Kuulates liikusid mõtted kuidagi iseenesest   tuntuks olemise kohati ebameeldivale taagale (mida Alar Sikk muidugi ei rääkinud). Tundub, et inimeste ootused, ajakirjanike poolt suhu pandud sõnad teevad mägede poolt lihvitud väga ausa, tagasihoidliku ja  sõltumatu inimese olemise vahel pisut ebamugavaks. Meile aga, kes me kuulama olime tulnud, pakkus Alar Sikk oma elamusrohke ja haarava  jutuga mõtlemisainet pikemaks ajaks.

Maailma kõrgeimate tippudega tervise tõttu hüvasti jätnud mees tegeleb hetkel RMK projektijuhina uute ülemaaliste matkaradade väljatöötamisega. Alar Sikk loodab meie matkarajad tuntuks teha väljaspool riigipiire, meelitades Eestimaad matkates avastama vähemalt 40 000 rändurit aastas. Lisaks on tal oma matkaklubi, mille raames ta korraldab veematku Lõuna-Eesti ja Läti jõgedel. Peale selle saab Alariga minna igal aastal Kazbekile ja soovi korral mujalegi laias ilmas.

Suvi on ees, vabanegem siis sohva lummusest ja asugem teele. Ja seda mitte ainult matkaradadel, vaid liikuda võib ju  oma isiklike tippude poole ka muul moel.