Juhani Püttsepp “Sinavad kaugused”
Varakevadine mõtisklus J.Püttsepa raamatust ” 49 aastaaega”.
Päev muudkui venib kukesammu võrra pikemaks ja ei lõppegi ära pärastlõunal kell neli, nagu see oli jaanuarikuus.
Nüüd saab juba kauem ja kaugemale vaadata.
Õhtu eel mäelt vaadates võib silmapiiril uitamas näha sinavaid kaugusi.
Nad uitavad ahvatlevalt kusagil seal viimase päevavalguse ja esimese õhtuhämaruse vahel, kõige kaugema kuusemetsa taga.
Need kaugused jäävad alati püüdmatuteks. Ja polegi vaja neid püüda. Aeg-ajalt on lihtsalt hea näha, et nad olemas on. (lk. 21)
Illustratsioon: www. vaal.ee
Postitatud: 11. märts 2016
Rubriik: Jagamisrõõm
Autor: Karin Evik