Viimaste aegade masendavaim raamat – William R. Forstchen, ” Sekund hiljem”
William R. Forstcheni “Sekund hiljem” on hoiatusromaan sellest, mis saab siis, kui mõni riik või terrorirühmitus otsustab Ameerika Ühendriikide vastu kasutada elektromagnetilist impulssi (EMP), mis lööb rivist välja kõik elektroonikaseadmed, põhjustades sidevahendite, transpordi, valgustuse, veevarustuse katkemise. Ühe hetkega jäävad inimesed ilma kõigist igapäevastest mugavustest, neid ähvardab veepuudus ja nälg. Lisaks valitseb täielik teadmatus selle kohta, mis toimub. Kõik reeglid ja seadused kaotavad jõu ning kehtima hakkab tugevama õigus.
Romaani tegevus toimub ühes Põhja-Carolina väikelinnas, mille lähedal mägedes elab kunagine sõjaväelane, nüüdne kohaliku ülikooli ajalooprofessor John Matherson oma kahe tütre ja kahe kuldse retriiveriga.
Tõlkija Triin Aimla-Laid kinnitab, et raamatu “Sekund hiljem” lugemine ei ole nõrganärvilistele. Autor kujutab üsnagi võikalt, mis toimub sellise kriisi puhul näiteks hooldekodus või milline saatus ootab neid, kes põevad mõnd kroonilist haigust ja sõltuvad oma ravimitest.
Mu esmaseks reaktsiooniks paari peatüki lugemise järel oli viha ning nördimus peategelase vastu, kes küll endise sõjaväelasena üsna kiiresti taipas olukorra põhjusi ning tõsidust, kuid sellest hoolimata ostis kogu oma viimase sularaha eest (sest loomulikult lakkavad töötamast ka pangaautomaadid!) mitte toitu või ravimeid oma diabeetikust tütrele vaid hoopis mitu plokki sigarette.
Kui loll ja enesekeskne võib ikka üks nikotiinisõltuvuses inimene olla!
Järgmisena meenutasin Siberi vangilaagris viibinud onu jutte sellest, kuidas seal nälja leevendamiseks peedilehtedest ning orasrohust suppi keedeti. Arutlesin veel, kas meil Eestis kujuneks olukord Ameerikas kirjeldatust veidi kergemaks või isegi veel hullemaks.
Eestis on maal õnneks veel säilinud toidu kasvatamise ja konserveerimise traditsioonid, lisaks oskame nii mõndagi söödavat leida loodusest. Kuid üha enam võib maalgi kuulda lauset: “Miks ma peaksin midagi ise kasvatama, kui kõike saab poest osta?” Aga kui ühel päeval enam ei saa?
Linnades elavatel noortel puuduvad kahjuks vähimadki “metsikus” looduses ellujäämise kogemused ning nad ei oska ka midagi tehnilisi teadmisi nõudvat oma kätega ehitada. Kui raamatus soovitakse piltlikult vahetada 10 projektijuhti 1 mehaaniku vastu, siis kuidas on meil lood projektijuhtide ja mehaanikute suhtarvuga? Mis saab siis, kui nutitelefonid tummaks jäävad? Kes oskab veel välismaalt Eestisse importimise asemel ise midagi valmistada või koguni ilma tehnilisi üksikasju guugeldamata ehitada lihtsamaid masinaid?
Kui Ameerikas on kodudes tulirelvad üsna tavalised, siis meil need enamasti puuduvad. Mida peaksime meie tegema oma varanduse ja lähedaste kaitsmiseks? Meisterdama vibu?
Vahepeal teost niisama lehitsedes sattusin ühele nii masendavale stseenile, et olin koguni sunnitud raamatu mitmeks nädalaks riiulisse ootele panema, sest ma lihtsalt ei suutnud edasi lugeda. …
Raamatu lõppedes oli siiski kõige valdavamaks mõte, mis on parem, kas teadmine või mitteteadmine.
Nii mugav oleks pista pea jaanalinnu kombel liiva alla ning püüda end veenda, et autori poolt kirjeldatud stsenaarium on võimalik vaid mõnes ulmeraamatus ega saa juhtuda siin ja praegu, meie elus.
Kahjuks on selline võimalus aga täiesti reaalne ning millegi taolise toimumiseks pole isegi vaja mõnda sadistlikku vaenlast peotäie EMP-pommidega. Tegelikult piisab vaid ühest eriti võimsast päikesepurskest ning meie moodsale tehnikale orienteeritud elulaad lakkab olemast …
Postitatud: 19. juuli 2016
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Anita Priks