Kodu…
Õnn ei sõltu ruumide suurusest ega seinte siledusest — õnn mahub pisikessegi pessa. Ainult et see pesa peaks igaühel olemas olema. Kodu on suhteline mõiste — ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge. Kodu saab küll ehitada, kodutunnet vist mitte kunagi. Ei saa ju osta või ehitada unistusi, mälestusi, hääli, lõhnu ja värve, pole võimalik kinni maksta või vahetada meeleolusid, ootust ja igatsust, mis iga tõelise koduga kaasas käivad …
Vaikus ja üksiolemise võimalus kuuluvad samuti heasse kodusse, sest muidu me ei saakski vist iseendaks. Kodud on meie ja meie oleme oma kodude nägu. Ainult väga vähesed suudavad tugevad olla ka kodu kaitsvate seinteta — suurem osa kibeleb koju igal esimesel võimalusel. Enamik meist igatseb koju nii suure rõõmu kui suure murega — soe pliit või leige radiaator on väga tihti külmetava inimhinge ainsad soojendajad. Kodu on koht, kuhu koos oma kangekaelsuse, nõrkuste, hirmude ja häbiga peitu pugeda, kus haavu lakkuda ja valmistuda uuesti elu ründama. Kodu on ainus koht, kus hoida alles tunded, mis meisse endisse ära ei mahu ning seal saab oodata homset…
Igal meist peaks olema koht, kus oma ebaõnnestumised asendada lootustega, kus nutta ja kasvõi iseendaga rääkida, öö läbi üleval olla ja päev otsa magada kui tahtmist on. Ning lasta ajal, oma tujudel, ja iseendal enesest läbi voolata. Hea kodu on see, kus võib üksigi õnnelik olla, ideaalne kodu on see, millele polegi definitsiooni… Kodu — see on tunne.
Maire Aunaste, “Iseennast kuulates”
Postitatud: 24. aug. 2016
Rubriik: Jagamisrõõm
Autor: Anita Priks