Järje hoidja

Juudi juurtega Antal Szerb on ungari kirjanduse üks erudeeritumaid ja säravamaid esindajaid. Kirjaniku  1937. aastal ilmunud romaan räägib nooremas keskeas vastabiellunud ja naisega pulmareisile suundunud Michaly juhuslikult rongist  mahajäämisest alguse saanud rännakust isiksusliku   küpsemise suunas. ”Sest igal inimesel on just temale sobiv eluiga, see on kindel. On neid, kes on jäänud kogu elu lapseks ja on neid, kes on kogu elu kohmetud, saamatud, ei leia oma kohta, kuni muutuvad korraga arukateks ja ilusateks vanaprouadeks ja vanahärradeks: nad on oma eluikka kohale jõudnud.”

Peategelase  abikaasa „Erzsi on mustertüdruk läbi elu: hoidjate ja kasvatajate armastus, isa uhkus, klassi parim. Kogu tema elutee on kulgenud kaitstult ja korrapäraselt, rangelt silmas pidades hea kodanliku elu pühitsetud struktuure. Kui saabus aeg, abiellus ta rikka mehega, riietus elegantselt ja juhtis kõrgklassi majapidamist, oli esinduslik ja ideaalne perenaine. Ta kandis alati samu kübaraid, mis teisedki prouad, kes kuulusid temaga samasse ühiskonnaklassi, läks suvitama sinna, kuhu passis, tema arvamus näidenditest oli selline ja ta kasutas vaimukusi, mida sobis, ta oli kõiges konformist, nagu ütleks Michaly. Aga siis ta hakkas igavlema, igavus süvenes südameneuroosiks ja siis ta valis endale Michaly, sest tundis, et Michaly pole täiesti konformistlik. Mees on midagi, mis on kodanliku elu raamidele täiesti võõras. Ta arvas, et saab Michaliga neist müüridest üle, välja metsikusse tihnikusse kasvanud luhale, mis laiub väljaspool, tundmatutesse kaugustesse. Kuid Michaly tahtis just tema kaudu kohaneda, kasutas teda vahendina, et saada korralikuks kodanlaseks ja luhal käis ta ainult üksi ja vargsi. Kuni tüdines konformismist lõplikult ja põgenes tagasi tihnikusse, üksinda.”

Mehe  sihitu seiklemise alateadlikuks eesmärgiks on   kohtumine  boheemlasliku taustaga lapsepõlvekaaslastega, kellega koos mängitud  üksteise nimel suremisega lõppevad mängud on jätnud  neisse kõigisse  seletamatu  vabaduseiha ning  leppimatuse väikekodanliku eluga. See ebamäärane ihalus  on lapsepõlves  magusa mürgina neisse imbunud ning suutmatuse tõttu sellest välja kasvada kujuneb nende elutee üsnagi äärmuslikuks. Ehk ohvriks olemise ja armastuse  nimel suremise idealiseerimine on teinud nad pisut  elujõuetuks. Ühest saab  pühakust munk, kes sureb noorelt kopsuhaigusse, teine teeb enesetapu, ainus naine (emata kasvanud!!!) selles seltskonnas, kes on ühtlasi üks loo võtmeisikuid, põgeneb enda eest suhetesse ja tundub olevat  üsna ilma jäetud empaatiast. Ja lõpuks peategelane Michaly, kes abiellu pageb, avastades siiski, et ka see pole pääsetee iseenda ja lapsepõlvenostalgia eest.
„Ma tean, mis mul viga on, ütles ta Ellesley`le. „Mul on akuutne nostalgia. Tahaksin uuesti noor olla. Kas selle vastu on mingit ravimit?”
” … oled selline nagu oled, nii lõputult kauge ja abstraktne, et sul pole kellegi ega millegagi asja, sa oleksid maa peal justkui läbisõidul olev rändur või Marsi elanik, et ei suuda midagi täpselt meelde jätta, ei suuda kellegi peale tõsiselt vihastada, et sa ei suuda tähelepanelikult kuulata , kui teised räägivad, et teed pigem heatahtlikkusest ja viisakusest vahel nii , nagu oleksid sinagi inimene.”

Selle teekonna tasutaks on romantiline ja kaduvikuhõngulisest  kultuurist läbiimbunud 1930-ndate Itaalia, mille  huvitavaid  kirjeldusi on mõnus lugeda ning mis mahendavad teoses pidevalt kohal oleva surma aimdust. Tõlkija Reet Klettenberg võrdlebki romaani „surmatantsu ballaadiga, mis avaldab lugejale sama jahmatavat mõju nagu vanad maalid.”  Alljärgnevalt mõned näited.

”Nad läbisid Fiesolesse ja vaatasid, kuidas äikesevihm tuli tähtsalt tõtates jooksujalu üle mägede.”

“Kogu linn oma järskude roosade tänavatega lainetas juhuslikult ja muretult tähekujuliselt laiuvatel küngastel ja ka selle elanike nägudelt võis lugeda,  et nad on väga vaesed, aga väga õnnelikud, õnnelikud oma jäljendamatul ladina moel.”

„ Talle meeldis Londoni kohutav kliima, selle vettinud ja pundunud, udune pehmus, millesse võis uppuda, mis oli üksilduse ja spliini nii ustav kaaslane. Londoni november polegi kuu”, ütles ta, „ vaid hingeseisund”.

„Maastik, mis oli Bologna ja Firenze vahel rongiaknast vaadates nii kaunis tundunud, oli nüüd märg ja vaenulik nagu naine, kes nutab ja kelle näolt värv maha koorub.”

„Talle meeldis Itaalia köögi varjamatu tundelisus: Prantsuse-Euroopa köök eelistab tavaliselt tuimestatud, peeni ja üksnes vihjamisi antud maitseid, mis on vaoshoitud nagu meesterõivaste värvid. Itaalia oma armastab väga magusat, väga haput, väga iseloomulike maitsed ja suudab isegi mõõtmatutele plastmassidele anda sentimentaalse iseloomu.”

Peale kohtumisi lapsepõlvesõpradega ja rännakul kohatud erinevate põnevate karakteritega, leiab Michaly, et vabasurm on parim sihitute otsingute eesmärk, sest „suremine on erootiline akt.  “Surra on palju lihtsam ja loomulikum kui elada…” Ja tasakaalu puudumine nii vabastav ehk „mind haarab sel hetkel kui olen libastuma hakanud, äkiline õnnetunne. See kestab muidugi ainult hetke, siis heidan jala automaatselt taha, saan tasakaalu tagasi ja konstateerin õnnelikult, et ma ei kukkunud. Kuid hetkeks! Hetkeks vabanesin ma tasakaalu seaduste alt, muutusin priiks, hakkasin mingisse hävitavasse vabadusse lendama….”

Sümboolne ja psühholoogiliselt veenev  on Michaly  isa  kaotamise hirm, kes   on kogu aeg olnud midagi kindlat selles ebapüsivas ja mängulises maailmas ning  võtnud vastustuse elu ees enda kanda. Täiskasvanuks saades tuleb aga sellega ise hakkama saada. Juhuste ja  isaga kohtumise mõjul jääb traagiline otsus teostumata ja lõpeb enesega rahu tegemisega, leppimisega. „Tuleb ellu jääda. Ka tema elab, nagu rotid varemetes. Aga siiski elab. Ja kui inimene elab, võib ikka veel midagi juhtuda.”

„Ränduri ja kuuvalguse” lugemine on tõeline nauding! Jääb vaid loota, et Antal Szerbi raamatuid veel eesti keeles lugeda saab.