Ideaalsest lugejast Alberto Mangueli järgi
Leidsin need mõtted Varraku raamatublogist. Sinna tasub aeg-ajalt kiigata!
Ideaalne lugeja ei järgi lugu, ta võtab sellest osa.
Ideaalsele lugejale on kõik naljad uued.
Ideaalne lugeja teab seda, mida autor ainult aimab.
Ideaalne lugeja on kumulatiivne lugeja: iga kord kui ta raamatut loeb lisab ta narratiivile uue mälukihi.
Ideaalne lugeja on assotsiatiivne lugeja. Ta loeb otsekui oleks kõik raamatud ühe eatu ja viljaka autori looming.
Kui ideaalne lugeja sulgeb raamatu, on tal tunne, et kui ta poleks seda lugenud, oleks maailm vaesem.
Ideaalne lugeja ei pea oma raamatute üle arvet.
Ideaalne lugeja naudib sõnaraamatu kasutamist.
Ideaalne lugeja ei hinda raamatut kunagi kaanekujunduse põhjal.
Ideaalne lugeja ei tea, et ta on ideaalne lugeja, kuniks ta pole jõudnud raamatu lõppu.
Ideaalne lugeja on polüteist.
Robinson Crusoe polnud ideaalne lugeja. Ta luges Piiblit selleks, et leida vastuseid. Ideaalne lugeja loeb selleks, et leida küsimusi.
Igal raamatul, nii heal kui halval, on oma ideaalne lugeja.
Mõnikord peab autor ootama sajandeid, et leida oma ideaalne lugeja. Blake’il nõudis sada viiskümmend aastat, et leida Northrop Frye.
Raamatuservadele kirjutamine on üks ideaalse lugeja tunnuseid.
Ideaalne lugeja on võimeline armuma raamatutegelasse.
Autor ei ole kunagi iseenda ideaalne lugeja.
Postitatud: 6. sept. 2011
Rubriik: Jagamisrõõm
Autor: Karin Evik