Järje hoidja

Eile saabus raamatukokku selle aasta viimane väike pakike uute raamatutega. Selles oli ka lugejate poolt väga oodatud Vahur Kersna elulooraamat “7×7”. Tembeldasin ja kiletasin raamatu… Saatsin esimesele raamatu järjekorras olijale teate raamatu saabumisest ja hakkasin põnevusega uudisteosega tutvuma. Silmitsesin huvitavat kaanefotot,  vaatlesin vanu fotosid  ning lugesin siit – sealt ja otsustasin:  Jah, seda võiksin lugeda küll.

Kasutades nn. esimese öö õigust , võtsin õhtul raamatu koju kaasa. Oma koduste toimetustega ühele poole saanud, sättisin voodis padjad seljale toeks ja pugesin vana harjumuse kohaselt teki alla ja võtsin raamatu uuesti kätte. Minust sai   neitsilikult puhta teaviku esmalugeja. Juba korduvalt loetud raamatul on hoopis  teised, minu jaoks  ebameeldivad , rasked  lõhnad  ja kahjuks ka sageli kummalised jäljed eelmistest kasutajatest. See uhiuus raamat  oli päris raske , paksemal  paberil,   trükivärvi järele lõhnavad lehed olid siledad ja määrdumata ,osa hoopis kollased. Sellest õhkus magusat nostalgiahõngu: vanad fotod ja koltunud ajaleheväljalõiked…Kõik see haaras mind jäägitult enda lummusesse. Meenusid mälestused enda lapsepõlvest ja esimesest armastusest, elustusid pildid ammunähtud Vahuri saadetest, meenus see eriline salapära ja lumm, mis nendega kaasnes.

Märkamatult oli saanud õhtust Vahur Kersnaga öö koos Vahur Kersna raamatuga. Lõpetasin selle lugemise, kui  kell näitas juba teist öötundi. Silmalaud olid rasked, vajusin sügavasse unne.

Hommikul meenutasin loetut. Kuidagi pealiskaudne ja napp, ometi kõik oluline siiski justkui öeldud.  Meenusid raamatu algussõnad: “…mõistsin, et kui sinu elust ähvardab saada raamat, on targem  oma lugu ise ära rääkida.    Lõpuks tegingi kaks varianti, teine on nüüd siin.”  See teine tundub olevat justkui lühikonspekt esimesest,  põhjalikumast ,isiklikumast ja märksa sügavamast loost, mida laiale üldsusele autor seekord veel ei usaldanud näidata.

See raamat oli põgus sissevaade ühe viiekümnele läheneva mehe ellu. Lugemiselamus, justkui    ühe öö suhe.  Minu kui romantilise tundeinimese jaoks  jäi midagi  puudu. Raamat  oli hästi vaoshoitud, iga sõna ja lause läbi mõeldud.  Ootasin vist  rohkem tundeid , mõtisklusi, sisevaatlusi…Samas, kõik oli väga selge, lihtne ja nauditav… Meenus telefonivestlus  sõbratariga, kelle selle aasta suurimaks elamuseks sai hiljuti  Tartus Apollo raamatupoes pikas järjekorras seismine, et Kersna raamatut osta ja sellesse autori autogramm saada. Vahuri sügav silmavaade ja isiklik pühendus, jätsid sellesse, juba üle keskea jõudnud naisesse , väga sügava jälje.

Usun, et kui  kunagi õnnestub seda raamatut süvenenult uuesti lugeda, siis avastan sealt kindlasti  veel nii mõndagi huvitavat. Nagu lk. 242 : “Ma usun elu erilistesse hetkedesse ”. Või nagu tänanegi avastus raamatu tagakaanelt. “… Ole tänatud elamisväärt elu eest…”