VAIKUS
|
|
Romano Battaglia on väga tuntud ja hinnatud Itaalia kirjanik , kelle sulest on ilmunud 40 raamatut. Ta on ka kunstnik, kes sageli ise oma teosed illustreerib. Itaalia televisiooni erikorrespondendina on ta kogunud materjale mitmel pool maailmas ja juhtinud paljusid menukaid telesaateid. Tema raamatute järgi on tehtud lavastusi, raadio- ja telesaateid, plaate. Paljud tema teosed on pärjatud Itaalia ja rahvusvaheliste preemiatega. Neist tähtsaim tunnustus on Rahvusvaheline UNESCO rahupreemia 2002 teose “Puhta südamega” eest, esile on toodud tema loomingu kõrget vaimsust. Itaalia Vabariigi president on autasustanud Battagliat kõigi tähtsamate Itaalia aunimetustega.. |
Soovitan seda, mind jäägitult lummanud raamatut, ikka ja jälle oma lugejatele. Täna jõudis ta tagasi järjekordse lugeja käest soojade kiidusõnade saatel.
Raamat “Vaikus” ilmus eesti keeles kirjastuse Pegasus väljaandena juba 2008.a. Tagakaanel on tutvustus: “Vaikuses võime astuda rahumeelsesse dialoogi iseenda ja teistega, leida võimaluse uueks alguseks. See raamat on pühendatud vaikusele, hädavajalikule olekule, et taasleida iseennast, et mitte ekselda lõpututel söötis põldudel, kus unistused kärbuvad ja hukkuvad nagu taimed. Meie elu kulgeb kära saatel, sageli tarbetute sõnavoogude saatel, mis aitavad vaid varjata meie kahtlusi, meie sisemist ebakindlust suhtlemises teiste inimestega.”
Olin ja olen endiselt sellest raamatust lummatud, kirjutasin sealt välja palju sügavamõttelisi ridu. Mõned näited siinkohal.
Lk. 9. „ Minu kohal laiub tähistaevas, kus mõnel selgel ööl paistavad tähtkujud on otsekui hõbedane tikand ääretul sinisel kangal…"
Lk. 11” Vaikuse varjus võib osa saada millestki suurest ja kordumatust, mis muidu kaduma läheb. Isegi aial on oma identiteet. Ent siingi on tundmatud kohad, kus on raske tärkama panna ja kasvatada seda, mida tahaksime. Taimed ja lilled on nagu meie kavatsused: mõned ei edene, teised kasvavad üle ootuste hästi. Olen tähele pannud, et nii nagu üksainus kuu eest mööduv pilv võib varju jätta aia, võib ka üksainus sõna häirida sisemist õnnetunnet.
Siinses rahus panen öösiti kirja kõik, mis mulle meenub, sõlmides sidusaks jutulõngaks siin- seal laokil olevad, arutlemist ja kaalumist vajavad mõttepudemed. Tänu kirjapandule saab selgeks, et meie elu kulgeb enamasti tarbetu sõnavoolu saatel, mis aitab vaid varjata me sisemist ebakindlust ja kitsikust suhtlemises teiste inimestega. Vestlusest on kasu ainult juhul, kui see meid rikastab, teeb selgemaks mõtted, mis aitavad meil kindlamalt käia oma eluteed.”
Lk. 12 „Arvan, et peaksime kokku hoidma inimestega, kes meisse usuvad, sest ainult nende toel suudame end leida ja väärtuslikumalt elada.”
LK. 14” Kui hakkame õnne otsima, läheb ta meist ringiga mööda…Ometi on käeulatuses teinegi võimalus, mis ei valmista iial pettumust. Oskus noppida väikesi ande, mis elu meile iga päev pakub: südamlik kallistus, hea sõna, jalutuskäik maal…ei ole mõtet taga ajada suuri sihte, vaid leppida väikeste rõõmudega, neid on küllaldaselt kõigi jaoks…”
Lk. 67 “ Õnn on südame tugevaim tukse,
seda tunned siis, kui annad osa endast ära teistele,
see on armsate inimeste seltsis veedetud aeg,
võime säilitada meelekindlust
ka rasketes olukordades…
Õnne võib tunda ilust, tõest,
armastusest, õnnelikuks võib teha öise
tähistaeva lummus või vihm,
mis langeb rabinal katusekividele.
Õnne ei saa osta, vaid läbi elada.”
Seda raamatut ei ole võimalik ümber jutustada. Selle raamatu sisemine ilu avaneb lugejale siis, kui leiad võimaluse temaga omaette olemiseks vaikuses ja rahus. Selleks sobib just praegune jõuluaeg ja küünlavalguse võbelev hämarus.
Postitatud: 21. dets. 2011
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Heili