Lumiste päevade lugemiselamus – Kenkō, “Jõudeaja võrsed”
Ühel hommikul, kui maha oli sadanud kaunis lumevaip, pidin ühele inimesele saatma kiire läkituse. Lumest ei kirjutanud ma midagi. Vastuses seisis: “Kas on üldse mõtet pöörata tähelepanu sõnadele, mida ütleb nii tuimaks jäänud inimene, et ta ainsa pintslilöögiga ei pea vajalikuks pärida, mis mulje see lumi on jätnud? Tõepoolest, su südames peab midagi vajaka olema.” See jättis sügava jälje. Praeguseks on see inimene juba surnud, aga sellised asjad ei unune kergesti.
Igal eluhetkel lugemiseks sobivaid võrratuid mõtisklusi looduse ilust, elu mööduvusest, usust, armastusest, sõprusest, traditsioonidest ning maisetest väärtustest kirjutas 13. sajandil Jaapani mõttetark ja munk Kenkō .
Yoshida Kenkō (1283? – 1350?) peateos “Jõudeaja võrsed” on keskaegse jaapani kirjanduse üks põhjalikumalt uuritud teoseid. See 243 lühikesest esseest koosnev teos on kirjutatud zuihitsu stiilis. Zuihitsu on jaapani kirjanduse žanr, milles kirjutatakse üles pähe tulnud mõtted. Vaba kompositsioon võimaldab hüppamist ühelt teemalt teisele, põimides sisse mälestusi, jutustusi, anekdoote, mõtisklusi ja aforisme.
1988 Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud “Jõudeaja võrsed” on jaapani keelest tõlkinud Rein Raud.
Postitatud: 11. jaan. 2012
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Anita Priks