Järje hoidja

Värskelt saabunud Rein Raua lühiromaan “Hotell Amalfi” ahvatles mind lugema ennekõike   tema eelmisest romaanist “Vend” saadud elamuse tõttu. Ilusas keeles ja stiilis armas lugu vabadusest ja õiglusest osutus toona sobilikuks  jõulujutuks.

Kultuurkapitali poolt  auhinnatud  “Hotell Amalfi” on aga hoopis “teisest puust” . Asko Künnapi illustreeritud tekst räägib mitmekihilise loo noorest edukast õnnelikus suhtes olevast sisekujundajast, kelle juurde saabub paar veidrat tüüpi, kes pakuvad talle haruldast võimalust piiramatuid vahendeid kasutades luua hotell, mida seni maailmas pole.

“Selles hotellis peab iga rändur tundma end kui kodus. Teil tuleb luua hotell, mida iga elanik näeb erinevalt….”

Lugeja teeb kaasa  mehe teekonna täiuslikkuse poole, mis paraku mõjub hukutavalt.  Rein Rauale iseloomulikult püüab ta ka selles raamatus maailma parandada, hoiatades isekate ja ambitsioonikate sihtide ning kinnisideede eest, mille poole liigutakse üksi, kaotades reaalsustaju ning loobudes sellest parimast, mis asub käeulatuses ja on end tõestanud. Sellel teekonnal kaotavad oma väärtuse kõik tõelised väärtused. See pole lugu karjeristist, küll aga sellest, et täiuslikkuse taotlus oma ülimuslikkuses võib osutuda surmavaks. Samas hoiatav raamat iga valdkonna kõiketeadjatele-oskajatele, kes oma heausksuses arvavad, et teavad kõige paremini, mis ühiskonnale sobib. Ehk ka autoritaarsusele kalduvatele suhtejatele…Nagu ikka mitmekihililisest loost, leiab siitki huvitavaid seosed, võetagu vaevaks vaid otsida. Kirjanik on osanud enda idee huvitavasse vormi valada, kuid mulle meeldiks see lugu novellina rohkem. Aga oma silm on kuningas, eks lugege ise.