Järje hoidja

Peale Nikolai Baturini “Delfiinide tee” lugemist pole mõnda aega ükski raamat mind nii jäägitult endasse haaranud kui äsja lõpetatud Alessandro Baricco “Siid”. Või mis lõpetatud, see raamat kestab minus edasi, justkui tõstes mind kõrgemale argipäevast. Midagi nii õhulist, kerget ja voogavat, samas sügavalt tundelist ning poeetiliselt varjundirikast poleks iseenesest lihtsa loo tagant osanud oodatagi. Raamat räägib  mehest, kes reisib maailma teise otsa (Jaapanisse), et tuua sealt siidiussimune. Kohale saabudes kohtub ta naisega, kelle pilk, aga ka kogu ümbritsev keskkond avab mehes uue elutunnetuse, millega kaasneb valus igatsus saavutamatu (armastuse) järele.

“See on kummaline valu. Surra igatsusest millegi järele, mida sul kunagi ei õnnestu läbi elada”

Tekst on kui pärlikee, niivõrd nauditavalt kirjutatud. Siinkohal sügav kummardus tõlkija Anne Kallingule.

“Ta laskis elatud elul otsekui vaiksel vihmal silme ees alla sadada”.

Raamat mõjub kui siidi puudutus, vaevumärgatavalt õrn, samas  kirgastav.