Ellujäämine vampiiridest kubisevas maailmas – Justin Cronin, “Teekond”
USA armee salajane supersõdurite loomise projekt läheb nurja ning ohtliku viirusega nakatatud katsealused pääsevad vabadusse. Nende hirmuäratavate vampiirilaadsete olendite tõttu muutub maailm ühe ööga. Tsivilisatsioon variseb kokku ning üksikud ellujäänud on sunnitud elama rangelt valvatud kindlustes, sest väljas luusivad näljaste koletiste hordid. Kuid mööda laastatud maad rändab ka kuueaastane Amy Harper Bellafonte, noorim katsealune, kelle saatuseks on päästa maailm…
Kõik oleks selle raamatu juures nagu parimas korras. Sisukokkuvõte on paljulubav, sündmustik pakub lugejale hulganisti põnevaid ja ootamatuid keerdkäike ning arvukad tegelased annavad võimalusi samastumiseks. Enamasti on ju huvitav lugeda kirjeldusi mitmesugustest (sageli erinevatele katastroofidele järgnevatest) tulevikuühiskondadest ja nende pingutustest ellujäämiseks ning arutleda, kuidas ise sellises olukorras hakkama saada…
Seekord aga hakkasid raamatus domineerima hoopis sajad ja sajad – ei, mitte vampiirid vaid … sõnad. Sageli leidsin end tundmast, nagu püüaksid liigsed sõnad end lehtedelt välja rebida, neid tulvas mu tuppa ustest ja akendest, lendas näljastena tiibade vihinal mööda tuba ringi, varjates laelambist kiirgava valguse. Näis, nagu tahaksid nad mind enda alla matta ja siis verest tühjaks imeda…
Nii jõudsingi mõttele, et selle raamatu toimetaja oleks rahuliku südamega võinud kärpida vähemalt veerandijagu raamatut ning tulemus saanuks palju mõjuvam. Kas ma aga raamatu järgmist osa lugeda kavatsen? Küllap vist…
Postitatud: 6. veebr. 2012
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Anita Priks