Järje hoidja

Sofi Oksanenile on lisandunud veel üks Soome noorema põlvkonna  naiskirjanik, kes kirjeldab jõuliselt Teise maailmasõja õudusi, asetades taas loo keskmesse armastava ja end ohverdava naise. Raamatu tegevus algab sõja lõpupoole, kui Lapi päritolu naine Sõgesilm, kellest on saanud elu sunnil ämmaemand, tutvub SS-lasest  fotograafiga, kes suundub tööle vangilaagrisse. Isepäine  lapitar  järgneb  mehele teadmata, millesse satub. Sõja jõuvahekordade  muutudes saab temastki vang, kes omal nahal kogu  vägivalda tunda saab ja selle kirjeldamisel Kettu värve ja loodusest pärit sümboleid kokku ei hoia.

 Romaan on vormistatud Surnud Mehe kirjadena , SS – ohvitseri ja Sõgesilma päeviku väljavõtetena. Algselt pisut häiriv naturalism jääb loo hargnedes ja kirjaniku stiiliga harjudes alla Lapi kaunile loodusele ja peategelase tugevale ning omamoodi puhtale natuurile, mida annab edasi värvikas keel. Rovaniemis elava kirjaniku looduse ja keeletaju harmoneerub peategelase olemusega, moodustades nauditava terviku. Näitena võiks tuua vägivalla stseenile järgneva lause:

“Kusagil ilmaruumis väändus kuu hingedelt”

Oksaneni “Puhastusega” saab tõmmata mitmeid paralleele. Kui “Puhastus” tegeles peamiselt lunastusega, siis Kettu raamatus  on põhiliseks puhas- naiivse looduslapse, aga ka SS-lasest mehe usu teema. Alljärgnevalt tsitaat SS – mehe päevikust.

“Sõgesilm on usk, aga mitte säärane tühi jumalausk, mis nii paljudele primitiivsetele hõimudele seletab seda maailma vaimu, mille tänane teadus jagab raadiolaineteks ja elektrilaenguteks. Ei, tolle naise usk on teistsugune, see on nii suur ja tugev, et seda ei oska tõeks pidadagi. Ja ega ta Jumalasse usu. Ta usub minusse.”

Võrreldes “Puhastusega ” mõjub raamat ehedamana, kuidagi rohkem läbi tunnetatuna, kus vägivalla räigust mahendavad poeetilised looduskirjeldused.

“Jäämere rannik on ettearvamatu, see on elus organism, kes raputab endalt maha kõik, kes katsuvad teda vägisi võtta.”

“Ämmaemandat”  on raske lugeda ja igaühele seda soovitada ei saa, aga kindlasti nähtus omaette, mida tasub juba keele pärast kätte võtta.