Vabariigi aastapäeva järelmõte.
Iga mõte ja tunne vajab toitu, nii eestlaseks oleminegi. Üheks selliseks vundamendikiviks on minu jaoks nii tööalaselt kui isiklikult üks vana, veidi luitunud laualipp, mille sain kingiks 1926. aastal sündinud lugeja Agnes- Reeda Metsalt. 12-aastase tüdrukutirtsuna 1938. aasta väljanäitusel osaledes ostis piiga oma 1 kroonise taskuraha eest selle laualipu ja vesikringli. Huvitav, kuidas kasutaks taskuraha tänane koolilaps?
Agnes -Reeda Mets on üks neist väärikaist vanadest inimestest, keda kutsutakse lugupidavalt “eestiaegseteks”. Kahjuks pole neid meie seas enam palju ja ega neid varemgi arvukalt olnud. Oma väliselt tagasihoidliku, kuid kindlameelse sisemise aristokraatsusega suudavad nad jätkuvalt maailma paremaks paigaks muuta. Olen tänulik, et elu on mind kokku viinud Agnese suguse inimesega.
Postitatud: 25. veebr. 2013
Rubriik: Jagamisrõõm
Autor: Karin Evik