Järje hoidja

Üks omanäolisemaid raamatuid, kus filosoofiharidusega prantslannast kirjanik esitab oma kreedo ilust kõige laiemas tähenduses, tehes seda  53-aastase “paksu, harimatu, inetu ja vaese”  majahoidja Renee  ning 12-aastase enesetappu plaaniva  keskklassi tüdruku Paloma suu läbi. Punase joonena  läbib teost Jaapani ja Euroopa kultuuri võrdlus põneva nurga alt, mis on kantud autori sügavast armastusest Jaapani vastu. See on raamat stereotüüpide põrandaalustest lammutajatest.

Põrandaalustest seetõttu, et mõlemad peategelased peidavad ühiskonna eest oma ilujanust ja intelligentset olemust, püüdes  groteskini välja järgida iga hinna eest neile sotsiaalses hierarhis väliselt  omistatud stereotüüpset rolli. Kumbki peategelastest otsib elust ilu, seda nii liikumises, muusikas, kunstis, kirjanduses. Teismelise Paloma osaks jääb eale omane irooniline kriitika kõige  ebasobiva suhtes. Sealhulgas oma psühhoanalüütikust ema suhtes: ” Ja kui intelligentsusest tehakse eesmärk omaette, siis toimib see imelikult: intelligentsuse olemasolu ei tõenda mitte leidlikkus ega intelligentse vaimu loomingu lihtsus, vaid selle eneseväljenduse keerukus.” Nii majahoidjat kui tüdrukut ärritab viimase tudengist õde, kellelt peategelased eeldavad ühiskondlikule staatusele vastavat võimet tajuda harmooniat endas ja välises keskkonnas, signaliseerides sellest oskusest  oma riietuse, käitumise ning mõtlemise kaudu. Paraku seda pole. Nii hoiabki  majahoidja kiivalt väliselt kinni oma alama klassi seisusest, et mitte järgida oma surnud õe kurba saatust, kes sattus  teenima kõrgemasse seltskonda ja sai seal  hukka. Valguskiirena ilmub peategelaste ellu jaapanlane, kes oskab hoolikalt etendatud näilisuse taga näha mõlema sügavamat täiuslikkust otsivat loomust. Paraku lõpeb lugu  Renee jaoks traagiliselt, küll aga otsustab Paloma, et ilu ja harmoonia on maailmas siiski olemas ja selle nimel tasub edasi elada. 

Alljärgnevalt mõned tsitaadid, mis võivad tunduda ehk pisut triviaalsetena, kuid pikemaid huvitavaid mõtisklusi erinevatel teemadel on kontekstist mõttetu lahti rebida.

“Kes on aristokraat? Inimene, keda labasus iial ei püüa, ehkki ümbritseb teda igast küljest”

“Kirjandus on telekas, mis näitab meile kõike seda, millest me ilma jääme”

“Homset kardetakse sellepärast , et ei osata ehitada tänast.”

“Me ei näe kunagi oma veendumustest kaugemale ja mis veel hullem, me ei tahagi teistega kokku saada, me saame kokku ainult iseendaga, samal ajal ennastki kõikjal vastu vaatavatest peeglitest ära tundmata.”

“Kunst on elu, mis kulgeb teises rütmis.”

“Teadmine sobivusest pesitseb meis kõigis. Just see teadmine aitab meil igal hetkel hinnata elu väärtust ja neil harvadel hetkedel, kui kõik on harmooniline, nautida seda vajaliku intensiivsusega . Need, keda nagu mindki inspireerib väikeste asjade suurus, otsivad seda vääramatult, kuni jõuavad ebaolulisuse keskmesse, kus ilu, argirõivad seljas ühtäkki tavapäraste asjade korraldusest või teadmisest, et just nii peab see olema, veendumusest, et nii on hästi.”

“Niisiis, kas meie kultuurid on tõepoolest nii tühjad, et me peame elama pidevas hirmus, et midagi on puudu? Jaapanlased ehk teavad, et nauding pakub rõõmu üksnes sellepärast, et see on ainus ja üürike ning suudavad ometi sellest teadmisest kaugemale minna ja naudingutest oma elulõime kududa.