Mammut, rändtuvi ja herilased – Lothar Frenz, “Üksildane Jüri ehk liikide kadumine”
Kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis nutame, tunneme lahkunust puudust ning läheme viimaks oma eluga edasi. Mõne kaugema tuttava surma puhul võib aga kuluda kuid, enne kui ta kadumine meie teadvusesse jõuab.
Ka armsa koera või hamstri kaotus teeb meid kurvaks. Varsti aga võtame endale järgmise kodulooma ning elu läheb endist rada mööda.
Me märkame pikapeale sedagi, kui meie planeedilt kaob mõni suur või silmatorkav loom nagu kukkurhunt või rändtuvi.
Kahjuks avastame nende lõpliku lahkumise enamasti alles siis, kui antud liigi viimanegi isend on juba tükk aega tagasi surnud.
Kuid enamik meist ei pane tähelegi, et tänavu augustis moosi keetes pole pliidi kohal lendamas ainsatki herilast.
Sellised väikesed kadumised toimuvad meie kõrval iga päev ja me ei märka midagi või siis ei omista neile kadumistele tähtsust. Ja kui me herilaste puudumist lõpuks tähele paneme, oleme selle üle isegi rõõmsad.
Mitmeid taolisi lahkumisi tutvustabki bioloogist ajakirjaniku ja filmimehe Lothar Frenz`i mõtlemapanev raamat “Üksildane Jüri ehk liikide kadumine”.
Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda pool kõigist looma- ja taimeliikidest.
70 miljonit aastat tagasi surid välja dinosaurused, 10 000 aastat tagasi kadus maakeralt mammut, 100 aastat tagasi suri Cincinnati loomaaias Martha, viimane rändtuvi, vaid aasta tagasi läks igavikku Üksildane Jüri, viimane teadaolev elevantkilpkonn, tänavu augustis pole meie kõrval enam herilasi, homme aga …
Kes on järgmised kadujad? Inimesed?
Postitatud: 27. aug. 2013
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Anita Priks