Järje hoidja

Öeldakse, et parim sõdur on see, kes ei mõtle oma peaga ning tulistab kohe, kui tal kästakse seda teha. Kuidas selliseid sõdureid kujundatakse, seda oleme näinud mitmetes filmides, mis käsitlevad Ameerika sõjaväe elu.
Parim väejuht seevastu küll mõtleb, kuid ainult selle üle, kuidas vaenlane kõige efektiivsemalt ning igaveseks hävitada. Ta ei mõtle iial sellele, miks üldse peab võitlema ja kellele see sõda tegelikult kasulik on! Mõtlema hakkav väejuht võiks ehk hoopis aatomipommidega relvastatud sõdurite asemel lahingusse  saata oma riigi juhi, et see siis vaenlase riigi juhi vastu võideldes otsustaks tüli tulemuse. Relvadeks aga oleks ainult kaikad… 
Kuidas aga kasvatada kuulekat kuid samas võimekat väejuhti? Kuidas kasvatada uusi Napoleone, uusi Aleksander Suuri, uusi Julius Caesareid?
Vastuse sellele annab Orson Scot Cardi suurepärane teos “Enderi mäng”.

Kauges tulevikus on inimkonna püsimajäämine hädaohus. Pool sajandit tagasi ründas Maad Sitikateks kutsutav tulnukate rass ning nüüd valmistutakse nende järgmiseks invasioonikatseks. Selleks valitakse parimate eeldustega lapsed, et nende hulgast välja selgitada  see militaarne geenius, kes juhiks Rahvusvahelise Laevastiku võidule.

Andrew Ender Wiggin on oma pere noorim laps, tagasihoidlik, empaatiline ja intelligentne, suurepäraste strateegiliste eeldustega poiss, kelle ainsaks sooviks on, et teda armastataks.
Enderi lapsepõlv lõpeb järsult, kui ta juba 6-aastaselt saadetakse kosmosesse Lahingukooli.
Peamiseks õppeaineks selles koolis on simuleeritud keerulised sõjamängud ning peagi on Enderi juhitud armee neis mängudes võitmatu. Seejärel määratakse Ender Ohvitseride kooli, kus teda valmistatakse ette sõjaks, mis peab määrama inimkonna saatuse. 

Enderist peab mõne aastaga saama ajaloo suurim väejuht, kes päästaks inimkonna hävingust.
Tema juhivõimete arendamiseks hoitakse teda kogu väljaõppe jooksul pidevas isoleerituses. Tal ei saa olla lähedasi sõpru, kellele toetuda, tal tohivad olla ainult ustavad ja pimesi usaldavad alluvad. Ender elab teadmises, et MITTE KEEGI MITTE KUNAGI EI TULE TALLE MINGIL TINGIMUSEL APPI.
Kogu tegevus, eriti just füüsiliselt kurnavad võitlussimulatsioonid on suunatud ka sellele, et Ender peaks just õpetajaid oma vaenlasteks ega mõtleks liiga palju tõelistele vaenlastele, Sitikatele. Ta peab küll suutma analüüsida Sitikate lahingulist käitumist, kuid mitte nende invasiooni motiive ja nende hinge.
Ainult ilma sügavamalt mõtlemata on Ender võimeline oma vaenlased lõplikult hävitama.
Sest kui sa mõistad oma vaenlast läbinisti, siis hakkad sa teda armastama…