Järje hoidja

Me oleme vee lapsed ja surm on vee liitlane. Neid ei saa meist lahutada, sest me oleme tehtud vee muutlikkusest ja surma lähedusest. Nad käivad alati koos, maailmas ja meis, ja saabub aeg, mil meie veres voolav vesi saab otsa.
See juhtub nii:
Vee asemele tuleb maa, võtab sisse koha inimese nahal või liivast välja ulatuval rohelisel lehel ja levib nagu tolm. Leht, inimese nahk või looma kasukas omandab vähehaaval mulla värvi ja kuju, kuni on võimatu aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine.
Kuiv ja elutu muutub mullaks.
Muld muutub kuivaks ja elutuks.
Suurem osa maast meie jalge all kasvas ja hingas kunagi ja kunagi ammu oli tal elavate kuju. Ühel päeval kõnnib keegi, kes meid ei mäleta, üle meie naha ja liha ja luude, üle tolmu, mis meist alles jääb.
Meid lahutab tolmust ainult vesi, ja vett ei saa kinni hoida. See valgub läbi sõrmede ja kudede ja kehade, ja mida kõvemini me seda kinni hoiame, seda kiiremini tahab ta meist lahkuda.
Kui vesi on otsa saanud, kuulume ainult maale…