Järje hoidja

“Tänavu on jälle kohutav sääseaasta! Õues on täiesti võimatu olla!” Taolisi kommentaare vahetavad Eestimaa inimesed juba teist suve järjest. Eriti tänavusel sitikarohkel perioodil arvavad paljud, et oleks hea, kui sääski üldse poleks. Ja vaja pole ju ka kihulasi, parme, koerakirpe, puuke, lehetäisid, herilasi, kapsausse, kartulimardikaid, koiliblikaid, õielõikajaid jne jne.

Aga … kas tõesti pole neid vaja?

Me arvame sageli, et putukad on kahjurid, keda tuleks igal viisil hävitada. Kui aga kogu maailmast kaoksid äkki kõik putukad – kes oleks siis toiduks lindudele ja paljudele loomadele, tolmeldaks taimede õisi ning teeks ära paljud muud ökoloogiliselt vajalikud tööd? Koost laguneks kogu maakera eluvõrgustik.

Kas teadsite, milline oli üks kuulsamaid ja edukamaid biotõrjeoperatsioone maailmas? Kui Ameerikasse saabus kogemata Austraalia kilptäi ehk itseeria, oleks see pisike putukas peaaegu hävitanud kogu California tsitrusetööstuse. Ainsaks päästerõngaks osutus kiiresti Austraaliast Ameerikasse toodud lepatriinuliik rodoolia, kes vaevalt paari aasta jooksul suutis itseeeria kontrolli alla saada ja tsitrusepuud päästa.

Austraalia tuntuima ökoloogilise katastroofi, jäneste kui invasiivse võõrliigi 100 aastat kestnud plahvatusliku leviku peatamisel polnud abi ei 1700 kilomeetrit pikast tarast, mürkidest ega püssidest. Võitjaks osutus hoopis spetsiaalselt Austraaliasse toodud jäneste haiguse müksomatoosi ja kohalike verd imevate putukate edukas koostöö, mis suutis jäneste arvu minimaliseerida juba mõne aastaga. Ilma taoliste vereimejate kaasabita oleksid jänesed taimedest paljaks söönud kogu Austraalia.

Illinoisi Ülikooli entümoloogia emeriitprofessor Gilbert Waldbauer on kirjutanud mitu putukaid tutvustavat raamatut, kõik ta teosed on väga kergesti loetavad ja äärmiselt põnevad. Oma raamatus “Milleks meile putukad?” käsitlebki Waldbauer looduses erinevaid rolle kandvaid putukarühmi ja nende tähtsust elu võimaldajatena Maal. Raamat on väärt lugemismaterjal igale loodusest huvituvale inimesele.