Järje hoidja

Minu viimase aja  lugemiselamuste hulka kuulub vaieldamatult Lauri Sommeri raamat “Kolm yksiklast”, millele lisandub  tema poolt tõlgitud Richard Brautigani  “Et tuul seda kõike ära ei puhuks” . Miks üks või teine raamat osutub “kauamängivaks” , sõltub ilmselt paljudest asjaoludest. Vahel on raske leida sõnu oma vaimustuse põhjendamiseks ja siis on hea, kui satud millelegi, mis võtab tabavalt kokku selle, mis sinus pulbitseb. Sommeri puhul sattusin tema intervjuule käesoleva aasta 11. märtsi  “Sirbis”, mille alljärgnevalt edastan lootuses, et ei eksi autorikaitse vms vastu.

“Puudust tunnen loomulikult jutustatud lugudest. Praegune raamat lõpeb pahatihti viimase leheküljega, selle lugemise kogemus ei jätku inimese sisekõnes ja mõtetes, tegudes ja unenägudes. Või on sinna mõju huvides pandud midagi traumaatilist, räiget, vägivaldsest, kiimalist või joodikulist. Kõik see on elus olemas ja omas mahlas OK, aga nende asjade juhtmotiiviks tõstmine on moonutus, mis tõmbab alla lugeja loomulikku inimlikkust. Ja moonutuse aste on läinud liiga suureks. Siia käivad ka elulooraamatud, mis on rohkem selline pehme nähtus. See, mis kamalõua neid ostma sunnib, on ette dikteeritud müüt. Sealt seest leiab ta tavaliselt natuke kopitanud tolmu ja paar ilusat pilti. Siis saame üksteisele otsa vaadata ja kooris ohata: oijah, igav on härrad ja prouad…. Me polegi elanud, vaid ainult kogu aeg näidelnud ja lõa otsas lohisenud. Sellest rabelemisest  ja punnitamisest tuleks välja saada ning tuleks üles leida lugejaga vestlemise kunst. Võib olla tasuks jälle vaadata suulise kirjanduse , täpsete pajatuste, lennukate udutamiste ja usalduslike vestluste poole ja sealt midagi õppida.”