Järje hoidja

Tule ja rikasta kingikotti kohaliku originaalse käsitöö, kunsti ja küpsetistega.

Valida saab nahast, puidust ja luust tarbeesemete, taaskasutusmaterjalidest korvide, kinkekottide, kauni disainiga albumite, eriotstarbeliste karpide, mee ja küpsetiste  ning palju muu vahel.

Soodsa hinnaga on müügil kunstnik Kiira Kahro akvarellitehnikas maastiku -ja lillemaalid.

Ürituse juhatab sisse Tiiu Koitla viiulikontsert koos temaatiliste tekstidega.

Kohtumiseni!

Info tel 7497923 või vedurk@tartuvv.ee

Pilt  http://pilt.delfi.ee/picture/4994689/

Neljapäeval, 3. detsembril algusega kell 11.00 vestleb pagulasteemadel  lugejatega ajakirjanik ja riigikogu liige Peeter Ernits. Olete oodatud!

Lugeja Ene Tellismaa: “Oli tunne, nagu kõnniks linnas, mida pole kaua külastanud.Tänav on tuttav, aga mis ootab nurga taga, ei meenu. Ümber nurga jõudes on äratundmisrõõm, mis kestab järgmise nurgani. Häid raamatuid peabki üle lugema.”

Nautigem udu!
Vaadake, kuis maailm sünnib, kuis udust hakkavad tekkima piirjooned!

Udus on saladus ja novembris uue alguse sünd peidus!

Üks kuningas läks zen-õpetaja juurde aiakunst õppima. Ta õppis kolm aastat. Kuninga aed oli suur ja ilus, seal töötas tuhandeid aednikke, ja kuningas katsetas seal kõike, mida talle oli õpetatud. Kolme aasta pärast oli aed täiesti valmis ja kuningas kutsus oma õpetaja seda vaatama. Ta oli väga mures, sest õpetaja oli hästi range ja külaskäik pidi kujunema omamoodi eksamiks.
Kõige eest kanti hoolt. Aed oli imekaunis ja täiuslik, sealt polnud midagi puudu. Alles nüüd tõi kuningas õpetaja oma aeda vaatama. Aga õpetaja muutus kohe nukraks. Ta vaatas ringi, jalutas mitu korda läbi aia ja jäi järjest tõsisemaks. Kuningas kohkus. Veel kunagi polnud ta näinud õpetajat nii tõsisena.
Õpetaja aga muudkui raputas pead ja pomises omaette: “Ei, ei.”
Kuningas küsis: “Vabandage, õpetaja, mis nüüd lahti on? Kas midagi on valesti? Mis on siin viga? Mina ei näe kuskil viga. Olen teinud kõik just nii, nagu te mulle õpetasite.”
Õpetaja vastas:  “See aed on nii lõpetatud, et ta on surnud. Ta on nii valmis – sellepärast ma raputangi pead ja ütlen ei. Kus on kuivanud lehed? Ma ei näe siin mitte ainsatki.” Tõepoolest, kõik kuivanud lehed olid ära viidud –  ei jalgradadel ega puude küljes polnud kuskil vanu kolletanud lehti. “Kuhu need lehed jäid?”
Kuningas vastas: “Käskisin aednikel kõik kuivanud lehed ära viia, et aed oleks nii täiuslik, kui üldse olla saab.”
Nüüd ütles õpetaja: “Sellepärast ongi ta nii igav, silmaga nähtavalt inimese tehtud. Jumalikud asjad pole kunagi lõpetatud.” Õpetaja tormas aiast välja, kus oli hunnik kuivanud lehti. Ta tõi sealt ämbritäie lehti ja viskas need tuulde. Tuul pillutas kõik lehed jalgradadele laiali. Õpetaja oli vaimustuses ja hüüdis: “Näed nüüd, kui elavaks kõik muutus!” Koos kuivanud lehtedega oli aeda tulnud üks hääl – kuivanud lehtede kahin, nende muusika tuules. Aed oli hakanud sosistama. Enne oli ta igav ja tardunud, otsekui surnuaed – tema vaikuses polnud elu.

(Osho, “Loovus” )

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

Fred Jüssi

Esmaspäeval, 2. novembril kell 15.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses
Äksi Hobikoja järjekordne käsitöölõuna.
Keedame üheskoos jõulupakkidesse käsitööseepi.
Kaasa võtta: plastikust topsid seebivormideks, papptopsid, terav nuga, lõikelaud, puust shashlõkitikud segamiseks, seebimassi jaoks mõni suurem karp ja igat sorti dekoratiivseid lisandeid seebi sisse panemiseks.