Järje hoidja

„Mägironimine on nagu elu ise, ainult pisut reljeefsemas vormis“
Jon Krakauer.

Vabariigi aastapäeva paiku avanes Vedu raamatukogu lugejail unikaalne võimalus kuulata Alar Sikku, esimest eestlast Mount Everesti tipul, kõigi kontinentide kõrgeimad mäed vallutanud  meest.
Mis on see, mis teeb kõrguste sireenilaulu nii vastupandamatuks? Alar Siku arvates on selleks võrdlusmomendi saamine ehk mäed panevad paika su väärtushinnangud, õpetavad lugu pidama sellest, mida võtad nii enesestmõistetavalt. Siinkohal sobib tsiteerida külalise  üht lemmikmõttetera: „Ei tunne vee maitset see, kes pole janus olnud.“

Mägedes käimine ja üldse matkamine laiemalt viib sind lähemale iseendale, sõelub ka inimsuhteid. Ja mis peamine, õpetab eneseusaldust. Ekstreemsete oludega kaasnevate inimestevaheliste pingetega toimetulek on üks olulisi õppetunde, mida sellised retked annavad. Oma parimad ning usaldusväärsemad sõbrad on esineja leidnud just sel moel. Samas paneb kogetu mõtlema intuitsiooni ja juhuse osale elus, muudab omamoodi religioossekski, sisendades usku kõrgematesse jõududesse.

Mägironimine ei piirdu vaid alpinismiga, vaid sellega kaasneb eri maade kultuuride ja tavade tundmaõppimine, mis on Alar Siku jaoks ehk olulisemgi, kui tippude tegemine. Just see tippudest loobumise oskus, usaldus elu, valitud tee ja kaaslaste vastu on see, mis teeb mägironija vestluse nii köitvaks.

Peale füüsilise rändamise meeldib Alar Sikule uidata ka inimeste mõttemaailmades, seda suhtlemise ja raamatute lugemise kaudu. Siinkohal mõned tema temaatilised raamatusoovitused näitusel olnud raamatute seast.

Herzog, M .“Annapurna:esimene kaheksatuhendeline“
Bukrejev, A. „Tõus: traagilised ambitsioonid Everestil“
Krakauer, J. „Hõredasse õhku: kohalviibija jutustus Mount Everesti katastroofist.“

Raamatukoguhoidjana lisan veel kindlasti:

Parbus, I. „Alar Sikk. Teekond tippu: kolm vestlust.“
Plumer. R. „Everesti päevik“

Kuulates liikusid mõtted kuidagi iseenesest   tuntuks olemise kohati ebameeldivale taagale (mida Alar Sikk muidugi ei rääkinud). Tundub, et inimeste ootused, ajakirjanike poolt suhu pandud sõnad teevad mägede poolt lihvitud väga ausa, tagasihoidliku ja  sõltumatu inimese olemise vahel pisut ebamugavaks. Meile aga, kes me kuulama olime tulnud, pakkus Alar Sikk oma elamusrohke ja haarava  jutuga mõtlemisainet pikemaks ajaks.

Maailma kõrgeimate tippudega tervise tõttu hüvasti jätnud mees tegeleb hetkel RMK projektijuhina uute ülemaaliste matkaradade väljatöötamisega. Alar Sikk loodab meie matkarajad tuntuks teha väljaspool riigipiire, meelitades Eestimaad matkates avastama vähemalt 40 000 rändurit aastas. Lisaks on tal oma matkaklubi, mille raames ta korraldab veematku Lõuna-Eesti ja Läti jõgedel. Peale selle saab Alariga minna igal aastal Kazbekile ja soovi korral mujalegi laias ilmas.

Suvi on ees, vabanegem siis sohva lummusest ja asugem teele. Ja seda mitte ainult matkaradadel, vaid liikuda võib ju  oma isiklike tippude poole ka muul moel.

Meeldis. Sobib lugemiseks tõsisemale teismelisele ja täiskasvanule. Kurb lugu vanemate pealesurutud ootusest võtta üle pereäri. Sellele vaatamata ei ole peategelase lapsepõlv päris trööstitu. Tundemaailm saab aga vigastatud, täiskasvanuna ei suuda ta oma armuelu korraldada. Kõik on mõnusas huumorivõtmes, kust kumab läbi kurbus.

Oma lemmikust olen ikka tahtnud kirjutada, aga pole söandanud… Nii suur on see Inimene oma mõtetelt… Eks siis kasutan võõraid ridu, sedakorda Berk Vaheri artiklist “Nikolai Baturin, sõnavabaduse rüütel”, mis ilmus “Sirbis 22. jaanuaril 2016.

“Nikolai Baturin – tema on ju selline rüütel – on keeldunud olemast ohver. Keeldudes sekkumast mellu, mis alandab; elades Avarilmas ka siis, kui tervis enam taigasse ja keha kõrbesse ei lase. Kirjutades avaralt ja süvitsi ka siis, kui kirjanduse asjatundjad enam ei kuule ja vastu ei kaja. Temal on oma siht silme ees, ta kõnetab suurust inimeses ja usk sellesse ei kao enne kui elu ( ei kao ka siis – kui saab edasi antud). Ta kõnetab Lugejat suure algustähega ja lootus neid kohata ei lakka. Ta kannab keele muusikat oma veres kui üht katkematut armastust. Ta on ikka olemas ja meiega, ja tema teosed niisamuti – on meie vabadus valida nende vabadus.” lk. 3

Saadjärve Looduskeskuses alustab laupäeval, 6. veebruaril kell 13.00 tegevust
KÄSITÖÖRING !!!

Saame kokku ja teeme tulevikuplaane !
Õpime tegema kinkekaartide ümbriseid!

KAASA: teravad käärid ja joonlaud, 3 EUR!

Osalemisest teatada Äksi Raamatukokku tel. 7353138 !

“Tihtipeale valdas mind rõõm, kui kõndisin riiulite vahel, ahastes soppides , kõikuvate virnade keskel, kui tundsin vana paberi umbunud vinu, raamatuliimi lõhna, äratõmmatud sigarettide kolkunud haisu, unustuse aimust. Märkasin, et oli nauding, kui leidsin riiulist mõne täiesti tundmatu kirjaniku ja aeg-ajalt oleksin nagu tolmu seest kuulnud vaikset jutupominat, vaidlust ammu surnud kirjanike vahel.”

Vahel mõtlesin, et kas mul peaks kahju olema sellest, et mõni kirjanik on mõtlematult teise kõrvale paigutatud  ja nad pidid teineteist aastate kaupa taluma. Ja kui keegi tuleb ja ühe neist äkitselt endale koju nopib, kas sellega kaasneks ootamatu kurbus?

Leidsin raamatute vahelt ka sedeleid, postkaarte, koguni lõpetamata kirju ja mõtlesin, kuidas raamatud kadusid maailma, leidsid endale koha, kuidas süvenes segaminiolek, ja kuidas aastate kaupa uinunud raamat sai endale üllatuseks uue elu, kui mõni juhuslik sirvija leidis lause, mis ei jätnud rahule. Ja siis võis korraks näha maailma teistmoodi, otsekui oleks lause olnud algusest peale vaid selle hetke jaoks kirjutatud.”

Vedu raamatukogu kutsub laupäeval, 20. veebruaril algusega kell 12.00 juttu puhuma Alar Siku, et rääkida käikudest maailma katustele.

Esmaspäeval, 18. jaanuaril kell 13.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Hobikoja selle aasta esimene käsitöölõuna.
Õpime meisterdama salvrätikutehnikas riputisi. Teeme ka tulevikuplaane!

Kaasa võtta: käärid, tugevat pappi, PVA liim, ilusaid paelu ja salvrätikuid, kuld- ja hõbevärvi, litreid, hea tuju!