Põhjamiselt karge ja psühholoogiliselt tihke lugu ühe väikese pere elust karmil Norra väikesaarel, mis „näeb välja nagu ujuv tempel silmapiiril“. Saar on kui maailma pisike mudel, kus ühelt poolt võideldakse, teiselt poolt kulgetakse koos loodusjõududega. Ja selle mängu reeglid peavad selgeks saama väga varasest lapsepõlvest.„ Nad tassivad hahasulgedest tekid põhjast lõunasse ja jälle tagasi, lasevad end kanda ilmal ja aastaaegadel, sest neil on suur voodi kummaski ärklitoas, mida nad kutsuvad saalideks, Põhjasaal ja Lõunasaal.“
See on paik, kus iga vanem ja väärikam puu saab oma nime ja kus kiviaed ehitatakse puust kaarega mööda. Seejuures valitseb saareelanike vahel suur usaldus ja vaikne lugupidamine, sest see on ainuvõimalik viis vastu panna elule, mis kipub vahel olema suurem inimesest. Igaüht aktsepteeritakse täpselt sellisena , nagu ta on, sest vaid nii annab ta oma parima. Suure maailma puudutus jõuab saareni enamasti mereheite kaudu: „Vahel leiavad nad ka pudeliposti, mille sees on igatsuste ja pihtimuste segu ja mis on mõeldud kellelegi teisele, mitte selle leidjale, kuid mis, kui see satuks õige adressaadi kätte, paneks tolle nutma verd ja raputaks taevast ja maad.“
„Nad leiavad surnud pringleid ja alke ja kormorane, kes on haisvatest gaasidest pungil, nad kahlavad roiskunud adrus ja leiavad poolikuid kingi ja mõne kaabu ja käesideme ja kargu ja killukesi võõrastest eludest, tunnistusi üleujutustest, minnalaskmistest, kaotustest ja raiskamistest ja õnnetustest, mis on juhtunud inimestega, kellest nad eales kuulnud ei ole ja keda nad eal ei kohta.“(lk. 15) Muutused sellesse ellu tulevad visalt, nõudes vahel elusidki.. „Ja silmapiir on tähtsaim asi, mis neil siin on, unenägija vibreeriv nägemisnärv“
Raamatut lugedes tekib seletamatu igatsuse tunne, iha selle ilmaruumi lõplikkust ja lõpmatust samaaegselt pakkuva kadunud maailma järele
