Järje hoidja

Mis siis, kui kogu su maailm põhineb valedel? 
Kildadele tuginev ühiskond on hävinenud ning kui Tris Priorile tehakse ettepanek uurida väljapoole tara jäävat maailma, on ta kohe nõus. Kuid Trisi ees ootav uus maailm on veel keerulisem kui see, mille ta seljataha jättis…

Veronica Rothi “Lahkulööja” sarja viimases osas selgub, et kildadele põhinevad kogukonnad tekkisid valitsuse teostatud geenimuutuste eksperimendi tagajärjel. Teadlasi ajendas taolist eksperimenti läbi viima soov muuta riigi elanikkond täiuslikumaks, kaotades selleks inimeste ebameeldivad iseloomuomadused.
Loomulikult läks eksperiment luhta, nagu enamasti ikka juhtub, kui inimene püüab loodust oma tahtmise ja tarkuse (rumaluse) järgi paremaks muuta. Tulemuseks olid põhjalikult rikutud geenid: agressiivsuse kaotamine tõi kaasa võimetuse end kehtestada, isekuse kaotmine kaotas ka alalhoiutungi, hirmu kadumisega kaasnes empaatiavõime puudumine…
Järgnesid rahutused ja kodusõda…
Vähestest ellujäänud inimestest erinevate iseloomude põhjal tekkinud kildades said teadlaste jaoks  rottide või merisigadega võrdsed katsejänesed, kellega saab lõputult manipuleerida ning keda võib ka endiselt jätkuvas eksperimendi huvides ohvriks tuua.  

Kas Tris suudab päästa oma endised killakaaslased ning lõpetada eksperimendid inimestega?

Raamatu_autor_Veronica_Roth:_http://en.wikipedia.org/wiki/Divergent_(novel)

16. märtsil kell 17.30 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Huvikoja Teeõhtu “ŠOTIMAA PÄEVIKUD ehk EESTLASED VAJAVAD GLASGOW SUHTES VALGUSTUST!”
“Oma kirevaid reisimuljeid pajatab neli kuud Glasgows elanud Tiina Tambaum.

 Tee kutsujailt, suupisted tulijailt!

 John_Atkinson_Grimshaw – Shipping on the Clyde (1881)

Hetkel õitsev lumekupp botaanikaaias. Foto Ene Tellismaa

Praegu õitseb botaanikaaias nõiapuu! Minge vaatama!

Klikka pildidl!

Foto EneTellismaa

Klassiku sünnipäeva puhul oli taas põhjust  riiulis tuulata ja avastada tema humoorikad reisikirjad. Alljärgnevalt mõned katkendid kirjaniku Lõuna-Saksamaa muljetest.

“Asiaadiks peetakse mind ka. Sest et söön hapupiima. Minu arstil, kes seda kord nägi, käis ilgusejudin läbi keha. Ja piimapoes, kus käin vahel jogurti maitsmas,  piidlevad mind kaupmees, tema naine ja tütreke leti varjust, kõigil ilme näos, nagu sööksin seepi või hülgerasva. Nad ei imestaks, kui telliksin neilt pärast jogurti veel portsjoni rohutirtse, pääsukesepesi või mädamune.
Jogurti nad pidavat müügil aiva võõrastele – tähendab minusugustele barbaritele. Rikkiläinud piima, tähendab hapupiima – söövat neil vahel harva ainult väga kõrgel elavad kõige vaesemad talupojad.”

“Eestlased on siin tuntud. Neil on hea faama, eriti pansionide ja hotellide teenijaskonnas. Sest kuna sakslane maksab ainult need 10% , mis teeninduse eest arvel, maksab eestlane peale selle veel jootraha tsaariaegse Peterburi mõõdu järgi.
Aga eestlastel polevat püsivust, kurdetakse. Neid haaravat orus varsti igavus. Siis kahetsetavat, et neil pole nii pikka kaela,  mis lubaks kaeda üle mägede. Mäestik olevat ju ilus küll, kui ei oleks neid vaadet sulgevaid rumalaid mägesid!
Ja peale igavuse haaravat neid veel suur igatsus kolme “k”  järele. Need olevat: kilu, kama ja kaerakile. Ja siis muudkui kaovad…”

Eriti lõbusad on tolliametniku lood ” nurgelistest ja “ümmargustest”  salakaubavedajatest  prouadest ( selleaegsetest “muuladest”),  kes kallihinnalist pitsi, siidi ja muud üle piiri tuua üritavad.

Vilde värvikas keeles kirjapandud  reisimuljed  on võrratu lugemismaterjal!

Lisan siia gorikatuuri Vildest ( nii kutsuti omal ajal Gori pilte), mis pärit Martti Soosaare raamatust ” Tuntud ja tundmatu Gori”.

Mulle meeldivad sead. Kõik koerad vaatavad sulle alt üles. Kõik kassid vaatavad sulle ülalt alla. Ainult siga vaatab sind kui võrdset.
                                                                           (Sir) Winston Churchill, 1874-1965

26. veebruaril kell 18.00 toimub Jääaja keskuses KOHTUMISÕHTU: 

• Aivar Kokk: olukorrast Eesti Vabariigis
• Aivar Soop: olukorrast Tartu vallas

Olete oodatud!!

Raamatututvustusest Apollo kodulehel:
2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

Lugeja Ene Tellismaa soovitab:
See naine on Nobelit väärt!  Hea oskus jätta mõtteid ridade vahele, samas välistades mitmeti mõistmise. Või on asi kinni minu kirjanduslikes “silmaklappides” ja kirjanik jätab igaühele võimaluse mõista võimete kohaselt…. See on suur oskus.Võimaluse jätmine nimelt. Soovitan lugeda!

“Eestlane on nagu puu väljal: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast,  naasugune ja nõnda teistestki ilmakaartest. Aga võra varjust tema erikujusust ei näe, seda näed ainult eemalt. Valitsevad tuuled on läbi aegade vorminud selle puu võra, aga mitte juuri – juured ajab puu mulda ja kinnitab ülemaid seadusi järgides ja need on päriselt tema seadused, on tema teadmus. Kui haraline on tegelikult võra, see saab selgeks siis, kui tormid ta raagu rebivad. Jah, siis vahest näed kõiki neid murdunud harusid, kaugelesirutunud väändunud või kuivanud külgoksi, ühed paistmas läänest või lõunast, teised põhja- või idakaarest, aga kõige selgemini siiski tüve juurest. Tüve juures seistes näed värskeid ja vanu vermeid koorel ja see on puu lugu, nii nagu väiksemad ja suuremad käsnad ja torikud tüvel kõnelevad puu tervisest, räägivad mõnest teisest, kes imeb või on kunagi imenud endasse ta elujõudu, annavad märku valust, mida saab tunda puu üksi ja ei keegi teine. Siin vahest kuuled tormi vihinat ja tuule sahinat lehtedes, kuuled tulijate ja minejate hüüatusi, jääjate laulu, hakkad mõistma olijate sosinaid ning vaikimishetki. Siin hoomad elumahlade liikumist ses ainsas tervikus teiste ainulaadsete puude seas, ja tema kõne ja tema keel saavad sinu kõneks ja keeleks, ja sa ise saad kelleksi, et võiksid olla see, kes sa oled.

Hele Ellermaa fotod Vedu ohvipärnast (klikka fotol!).

Müstilise põlispuu algne tüvi on altpoolt hävinud ja ta on kasvatanud 2 m kõrguselt uued lisajuured, mis ülal justkui üheks tüveks liituksid.

Ühe puu sees oleks nagu mitu noort puud…Imeline elujõud!

Sattusin pühapäeval Roosna-Alliku mõisas kuulama Juhan Viidingu luulel põhinevat kava Tõnu Rätsepa ja Henn Rebase esituses. Saadud elamus haakus Ülo Sarapuu maaliga “Juhani puu”. Maali  üksikust suurest kuivanud puust tellis luuletaja kunstnikult ühe juhusliku jutuajamise käigus. Pildi üleandmine jäi venima, kuni ühel hetkel polnudki enam, kellele anda…

Puu

Arvame aega otsata kaua,
küsime, viimne kui üks.
Mida küsime, mida tahame
elust, mida on üks.

Mida mõtlen siis elu all?
Tervikut, mis ei jagu?
Oma tüvest.
Ta kiilu all
karjatab, temas on pragu.

Pilt pärineb Ülo Sarapuu kodulehelt sarapuu. weebly. com