Järje hoidja

Mõnikord tuletab üks ootamatult kuuldud seik või nähtud värvikas pilt meelde ammu loetud loo, mille olemasolu oli aegade jooksul peaaegu ununenud. Nii juhtus ka raamatuga “Jonathan Livingston Merikajakas”.

Hiljuti laevaga Helsingisse sõites jäin viimase minutini laeva tekile. Sadamasse saabumisel köitsid mu pilku laeva sõukruvide tekitatud veekeeristest uimaseid kalu otsivad kajakad. Lindude päikeses helkivad kehad liikusid vähimagi pingutuseta üles ja alla, vasemale ja paremale, kord kala noka vahele haaramiseks vette  sööstes, järgmisel hetkel aga peaaegu liikumatutena laeva kõrval õhus hõljudes. Lennusuuna muutmiseks piisas vaid ühest sabasule pööramisest või pisitillukesest tiibade asendi muutmisest!
Milline õhuakrobaatika see küll oli!

Neid võrratuid lennuspetsialiste vaadates meenusid mulle Jonathan Livingston Merikajaka õpetussõnad, mis kehtivad ühtviisi nii kajakate lennu kui ka inimeste elu kohta:
“Kogu teie keha pole midagi muud kui teie mõte ise selles kestas, nagu seda kujutlete. Suutke vaid purustada oma mõttelõng, ja teie keha vabaneb kammitsaist samuti…
 Kõigil on täielik vabadus minna sinna, kuhu soovitakse, ja olla, kes tegelikult ollakse.”