Järje hoidja

Esmaspäeval, 10. oktoobril kell 13.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Hobikoja käsitöölõuna.
Harrastame koos plasttaara taaskasutust.
KAASA: terav käsitöönuga, käärid, igat sorti ja värvi jookide ja puhastusvahendite plasttaarat ning hea tuju.

Jääaja keskuses Äksis tegutseb 2 korda nädalas tervisevõimlemise rühm!
Esimene kokkusaamine teisipäeval, 4. oktoobril 2016.
Oodatud on kõik oma tervisest hoolivad igas vanuses inimesed!
Kui oled osalemisest huvitatud, pane end kirja Äksi Raamatukogus! Telef. 7353 138

27.septembril kell 18.00 toimub Jääaja keskuses Äksis teemaõhtu
„MIS MEID OHUSTAB JA KAS EESTI ON HÄSTI KAITSTUD”
Teemat lahkab poliitik Marko Mihkelson.
Olete oodatud kuulama!

Foto: marguskupp.planet.ee

Laev on maailm – maailm on laev.

Kapteniks on naine – algul veidi laialivalguv, nõiduse kütkes olev. Aegapidi mehe ustavuse ja ohvrimeelsuse mõjul üha kaunimaks muutuv, tiibu kasvatav.
Laev on pidevas liikumises, ta ei randu iialgi.

Nikolai Baturin ” Lendav hollandlane”

Alates 10. septembrist, laupäeviti ja pühapäeviti kell 14.00 – 18.00 teeb Saadjärve Looduskeskuse ruumides ravimassaaži füsioterapeut Kelly.
Kelli on lõpetanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapia erialal, esindanud kõrgkooli rahvusvahelisel üliõpilaste massaaživõistlusel Leedus ning teinud ravimassaaži praktika Saksamaal.

Mis on ravimassaaž?
Ravimassaaž baseerub klassikalise massaaži võtetel ning aitab vähendada lihaspingeid, parandab kudedes ainevahetust ning stimuleerib lihastoonust. Ravimassaaži ajal keskendutakse enam probleeme põhjustavale piirkonnale. Vajadusel teostab terapeut ka passiivseid venitusi töödeldud lihasgruppidele.

Hinnakiri: Ravimassaaž kestvusega 60 min- 20.- / Ravimassaaž kestvusega 30 min- 10.-
Helista ja lepi teile sobiv aeg kokku!
Kontakt tel: +372 590 449 79

Õnn ei sõltu ruumide suurusest ega seinte siledusest — õnn mahub pisikessegi pessa. Ainult et see pesa peaks igaühel olemas olema. Kodu on suhteline mõiste — ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge. Kodu saab küll ehitada, kodutunnet vist mitte kunagi. Ei saa ju osta või ehitada unistusi, mälestusi, hääli, lõhnu ja värve, pole võimalik kinni maksta või vahetada meeleolusid, ootust ja igatsust, mis iga tõelise koduga kaasas käivad …
Vaikus ja üksiolemise võimalus kuuluvad samuti heasse kodusse, sest muidu me ei saakski vist iseendaks. Kodud on meie ja meie oleme oma kodude nägu. Ainult väga vähesed suudavad tugevad olla ka kodu kaitsvate seinteta — suurem osa kibeleb koju igal esimesel võimalusel. Enamik meist igatseb koju nii suure rõõmu kui suure murega — soe pliit või leige radiaator on väga tihti külmetava inimhinge ainsad soojendajad. Kodu on koht, kuhu koos oma kangekaelsuse, nõrkuste, hirmude ja häbiga peitu pugeda, kus haavu lakkuda ja valmistuda uuesti elu ründama. Kodu on ainus koht, kus hoida alles tunded, mis meisse endisse ära ei mahu ning seal saab oodata homset…
Igal meist peaks olema koht, kus oma ebaõnnestumised asendada lootustega, kus nutta ja kasvõi iseendaga rääkida, öö läbi üleval olla ja päev otsa magada kui tahtmist on. Ning lasta ajal, oma tujudel, ja iseendal enesest läbi voolata. Hea kodu on see, kus võib üksigi õnnelik olla, ideaalne kodu on see, millele polegi definitsiooni… Kodu — see on tunne.
Maire Aunaste, “Iseennast kuulates”

Need muusikud mängivad alati kirglikult ja  iial ei komista nad ühegi noodiga.

Ritsikakontsert algab siis, kui saabub Maestro Pimedus ja tõstab oma Päikesele hüvastijätuks viipava taktikepi. Algab ritsikamuusika. Ühed ja samad, edasi-tagasi saagivad helijooned.

Ritsikate kuulamiseks võib augustiöisesse aeda tõsta mugavad leentoolid,  süüdata küünlad ja riietuda pidukleiti või õhtuülikonda. Aga mitte midagi ei lähe kaotsi ka siis, kui kontserti nautida paku otsas istudes,  teki sisse mähitult.

Juhani Püttsepp “49 aastaaega”

mutukilm.wordpress.com

Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski.
Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise — see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades.
Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi.
Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?

 August Gailit, 1891–1960