Järje hoidja

Õnn ei sõltu ruumide suurusest ega seinte siledusest — õnn mahub pisikessegi pessa. Ainult et see pesa peaks igaühel olemas olema. Kodu on suhteline mõiste — ta võib maksta muinasjutulisi varandusi või mahtuda ühteainsasse hinge. Kodu saab küll ehitada, kodutunnet vist mitte kunagi. Ei saa ju osta või ehitada unistusi, mälestusi, hääli, lõhnu ja värve, pole võimalik kinni maksta või vahetada meeleolusid, ootust ja igatsust, mis iga tõelise koduga kaasas käivad …
Vaikus ja üksiolemise võimalus kuuluvad samuti heasse kodusse, sest muidu me ei saakski vist iseendaks. Kodud on meie ja meie oleme oma kodude nägu. Ainult väga vähesed suudavad tugevad olla ka kodu kaitsvate seinteta — suurem osa kibeleb koju igal esimesel võimalusel. Enamik meist igatseb koju nii suure rõõmu kui suure murega — soe pliit või leige radiaator on väga tihti külmetava inimhinge ainsad soojendajad. Kodu on koht, kuhu koos oma kangekaelsuse, nõrkuste, hirmude ja häbiga peitu pugeda, kus haavu lakkuda ja valmistuda uuesti elu ründama. Kodu on ainus koht, kus hoida alles tunded, mis meisse endisse ära ei mahu ning seal saab oodata homset…
Igal meist peaks olema koht, kus oma ebaõnnestumised asendada lootustega, kus nutta ja kasvõi iseendaga rääkida, öö läbi üleval olla ja päev otsa magada kui tahtmist on. Ning lasta ajal, oma tujudel, ja iseendal enesest läbi voolata. Hea kodu on see, kus võib üksigi õnnelik olla, ideaalne kodu on see, millele polegi definitsiooni… Kodu — see on tunne.
Maire Aunaste, “Iseennast kuulates”

Need muusikud mängivad alati kirglikult ja  iial ei komista nad ühegi noodiga.

Ritsikakontsert algab siis, kui saabub Maestro Pimedus ja tõstab oma Päikesele hüvastijätuks viipava taktikepi. Algab ritsikamuusika. Ühed ja samad, edasi-tagasi saagivad helijooned.

Ritsikate kuulamiseks võib augustiöisesse aeda tõsta mugavad leentoolid,  süüdata küünlad ja riietuda pidukleiti või õhtuülikonda. Aga mitte midagi ei lähe kaotsi ka siis, kui kontserti nautida paku otsas istudes,  teki sisse mähitult.

Juhani Püttsepp “49 aastaaega”

mutukilm.wordpress.com

Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski.
Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise — see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades.
Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi.
Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?

 August Gailit, 1891–1960

William R. Forstcheni “Sekund hiljem” on hoiatusromaan sellest, mis saab siis, kui mõni riik või terrorirühmitus otsustab Ameerika Ühendriikide vastu kasutada elektromagnetilist impulssi (EMP), mis lööb rivist välja kõik elektroonikaseadmed, põhjustades sidevahendite, transpordi, valgustuse, veevarustuse katkemise. Ühe hetkega jäävad inimesed ilma kõigist igapäevastest mugavustest, neid ähvardab veepuudus ja nälg. Lisaks valitseb täielik teadmatus selle kohta, mis toimub. Kõik reeglid ja seadused kaotavad jõu ning kehtima hakkab tugevama õigus.

Romaani tegevus toimub ühes Põhja-Carolina väikelinnas, mille lähedal mägedes elab kunagine sõjaväelane, nüüdne kohaliku ülikooli ajalooprofessor John Matherson oma kahe tütre ja kahe kuldse retriiveriga.

Tõlkija Triin Aimla-Laid kinnitab, et raamatu “Sekund hiljem” lugemine ei ole nõrganärvilistele. Autor kujutab üsnagi võikalt, mis toimub sellise kriisi puhul näiteks hooldekodus või milline saatus ootab neid, kes põevad mõnd kroonilist haigust ja sõltuvad oma ravimitest.  Loe pikemalt »

Saadjärve Looduskeskuses on juuli lõpuni eksponeeritud Tartu vallas elava kunstniku Kiira Kahro akvarellid, mis kannavad ühist pealkirja «Kuni su küla veel elab…».
Näha saab kauneid vaateid külaelule nii metsade serval, mere ääres kui jõekeste kalllastel. Sügisvärvides puude keskele peitunud palktared vahelduvad lumiste katustega aitadega, suuri hülgeid meenutavad rannakivid vihmapilvedest halli taevaga…

Kiira Kahro on sündinud 1955. aastal Võrus. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli vene filoloogina. Tudengipõlves käis Kiira maalimas Kaljo Põllu juhendatavas kunstikabinetis, seejärel aga jätkas maaliõpinguid Tartus kujutava kunsti kaugõppekursustel.

Üle kõige meeldib Kiira Kahrole maalida kodumaiseid loodusmaastikke. Ilus on see meie Eestimaa, eriti Kiira silmade läbi nähtuna …  

Esiplaanil kunstnik Kiira Kahro. Foto: Margus Ansu
(http://tartu.postimees.ee/3398423/kiira-kahro-riputas-ohulised-maastikud-galeriiseinale?_ga=1.39110051.1808045203.1446479550)

OMA SAAR
Gustav Suits

Ma sõuan merel ja sõuan,
üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,
mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
oma unistust ilusat.

Ma sõuan merel — ja hõljun
ja lained hõljuvad ka,
kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved —
oma saart aga otsin ma.

Antiikajal oli pojeng kuulus oma imettegevate omaduste poolest. Räägiti isegi, et seal, kus kasvab pojeng, kaovad kurjad vaimud. Kaela ümber seotud väikestest pojengitükikestest kee usuti kaitsvat igasuguste kiusatuste eest. Euroopas oli pojeng keskajal samuti tuntud kui ravimtaim. Teda pandi südame lähedale lämbumistunde ja podagra vastu. Mõnel pool usuti isegi, et ta mõjub tervendavalt langetõve puhul. Selleks tehti pojengi viljadest pärlid, mida tuli kaelas kanda 40 päeva. Pärlite mõju usuti olevat suurem siis, kui vilju oli niisutatud püha veega ja nad olid aetud punasele niidile nõelaga, mida polnud enne kasutatud.
Idamaa rahvaste lillede keeles tähendab pojeng tavaliselt häbelikkust, ujedust. Siit on ilmselt tulnud saksa väljend lõi lõõmama nagu pojeng. Nii öeldakse, kui häbelik neiu punastab.
Kuid pojeng on ka rumala uhkuse ja eneseimetluse sümbol.

Virve Roost ” Legende ja pärimusi lilledest”

2. juunil kell 18.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Huvikoja teeõhtu “Pikk eluiga Gruusias ja vägivaldne surm Sitsiilias”.
Kuuleme värvikaid reisimuljeid neist kahest väga erinevast paigast, saame teada ka Sitsiilia maffia telgitagustest ning Gruusia pikaealisuse saladustest.

Tee kutsujailt, suupisted tulijailt!

Olete oodatud!

Mt.Etna and Catania https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/3/39/Mt_Etna_and_Catania1.jpg/640px-Mt_Etna_and_Catania1.jpg)

Kultuuri -ja aiahuviline seltskond sõidab laupäeval, 4. juunil avastama koduvalla huvitavamaid aedu ja kultuuriloolisi paiku.

Stardime Vedult  kell 9. 30. Külastame   nelja presidendi tunnustuse pälvinud eraaeda ja Tammistu, Saadjärve, Kukulinna mõisaid ning kunstnike ja kirjanikega seotud kohti Pupastvere kandis.

Osalusatasu 5 eurot.
info  vedurk@tartuvv.ee