Järje hoidja

Tulge ja vaadake nad üle, saage tuttavaks ja lehvitage neile,
enne, kui nad asuvad tagasisõidule kaugele kodumaale – Islandile.
Näitus on avatud 26.jaanuarist 13.veebruarini Lähte Ühisraamatukogus.
Grupikülastuse korral oleks soovitav aeg kokku leppida tel. 7494 269.

Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta.
                                             Fred Jüssi, (1935 – ), eesti zooloog ja loodusfotograaf
                                             (“Mister Fred” lk 143, 2009)

Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi ega jooksmist enam. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist…
Kuid vabaduse asemel peab ta kohe ette võtma järgmise raske katse. Ta peab läbima Põlenu, et taas ennast ja oma sõpru päästa …
„Põlenu katsed“ on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja“ (eesti k 2014).

Enne “Põlenu katsete” kätte võtmist kuulsin paarilt lugejalt positiivseid kommentaare.  Kõik kiitsid, et raamatu teine osa oli isegi põnevam kui esimene. Sama väitsid ka mitmed erinevad raamatublogid:
* “Tõeliselt põnev raamat…”
* “Kolmandat raamatut tasub oodata…”
* “Täpselt sama põnev raamat, nagu oli seda “Labürindijooksja”.”
* “Põlenu katsed” on mu lemmikraamat.”
* “Uskumatu, kui andekas kirjanik on James Dashner! Sellise loo peale tulla on fenomenaalne.”

Mina suutsin sõna-sõnalt läbi lugeda vaid esimesed 100 lehekülge, siis hakkas kogu tegevustik nii vastu, et lihtsalt sirvisin ülejäänud raamatu lõpuni. Ja põhjuseks polnud mitte antud maailmalõpu süngus vaid autori stiil ja ideed.
Jah, need ideed on tõepoolest originaalsed. Jah, sündmused vahelduvad kiiresti ja põnevus püsib kogu aeg.
Ent sellest hoolimata on pidevalt tunne,  et tegemist pole lihtsalt järjekordse visiooniga tulevikust vaid hoopis mingi hullu koera unenäoga. Lastega teostatavad eksperimendid näivad üsna mõttetutena ja kaootilistena ning seavad kahtluse alla tulemuse, mida nendega loodetakse saavutada.
Jääb mulje, et tegelikult raamatu autorile lihtsalt meeldivad “veri ja soolikad” ehk tapmine ja laibad. Tema mõnede ideede kõrval kahvatuvad isegi õuduskirjanduse vanameistri Stephen Kingi teosed.
Üldse jääb kaht esimest raamatut lugedes kummitama mõte, et kui inimkonna päästja leidmiseks tuleb korraldada just taolisi veriseid eksperimente, siis ehk polegi selline inimkond päästmist väärt…

Loe pikemalt »

Veel üks  noortele  sobilik pillikeelena pingul lugu gootilikult sünges ja hämaras lagunevate villadega Barcelonas ringi uitavast 15-aastasest internaadis elavast noormehest, kes siseneb   mahajäetud moega viirastuslikku  häärberisse, tutvudes seal elava neiu ning tema isaga. Juhuslikult satuvad õrnadest tunnetest haaratud noored ühe ammuse tragöödia jälgedele, mille verised tagajärjed ulatuvad kaasaega ning mis viib neid kokku pisut frankensteinliku maailmaga.

Minu kujutlusvõime piitsutas   Zafoni sisendusjõuline    stiil  nii üles, et viis lugemise ajal  paariks ööks unerahu…

Foto  Ene Tellismaa  (Tartu Aleksandri kirik, millel pole küll gootikaga ja Barcelonaga midagi  ühist, aga müstiline on ta ikkagi!) Loe pikemalt »

Kui see oleks minu teha, siis annaksin lõppenud aasta algupärase lastekirjanduse tippteose tiitli just sellele raamatule.

“Kirju koer”  on vaimukalt inimloomuse olulisi külgi lahkav varateismelistele  sobiv lugemine, mida tasuks täiskasvanulgi kätte võtta. 26. novembri  ajalehes  ” Läänlane ”  räägib raamatu saamisloost illustraator Maarja Undusk alljärgnevalt.

” Kui traditsiooniliselt valmib enne raamatut tekst ja see antakse illustraatorile,  kes teeb pildid, siis seekord oli vastupidi. Mina joonistasin 60 pilti ja Indrek võttis neist 16 ja kirjutas igaühe kohta loo.”

Lugude peategelasteks on loomad (masenduses rebane, fotomodellist leopard, ebakindel machost forell, ahne jänes jt.), kelle tunnete ja mõtete läbi avaneb lugejale  endaks saamise   okkaline tee, mis kestab tegelikult suuremal või vähemal määral elu lõpuni. Sellel rännakul tuleb rinda pista madala enesehinnangu, ebakindluse, hirmu, tunnustusvajaduse, maailmavalutamise ja nii mõnegi pahega, millest ülesaamiseks on armsal ning  humoorikal kombel teeots kätte näidatud.

Vahva raamat!

Parem  lõpetada  vana aasta  oma  ebaõnnestumise  tunnistamisega, kui et alustada uut sellega.
Karl Ristikivi, 1912-1977 ( “Hingede öö” ) 

Esmaspäeval, 15. dets. algusega kell 18.00 vestab Vedu raamatukogus juttu muhe loodusemees Vahur Sepp. Räägime metsaelust ja -elukatest. Õpime nägema ja mõistma… Väljapanek eri loomade nahkadest, koljudest ja muust. Kingikotti saab täiendada maarjakasest ja põhjapõdra luudest ehete ning tarbeesemetega. Väike viktoriin!

Üritus tasuta!

Osavõtust palun teatada tel. 7497923

6. detsembril kell 12.00–16.00 toimub Jääaja Keskuses
Äksi Hobikoja NIPET-NÄPET JÕULULAAT.

Müügil maiustusi ja mitut sorti käsitöid.

Oma käsitöid müüa soovijatel palume eelnevalt registreerida tel. 7353 138.

Tule ise ostma-müüma ning võta sõber ka kaasa!

20. novembril algusega kell 18.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Huvikoja teeõhtu “Sini-valge suvesaar Santorini”.
Vaatame pilte ja kuulame reisimuljeid.

Tee kutsujailt, suupisted tulijailt!
Olete oodatud!

Aknad on piilumiseks.
                     Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
                     Surma.

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
et elu on minek piki pimedaid, kõledaid
                     koridore, kuhugile jõudmata.
                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda…

Artur Alliksaar (1923 – 1966),  “Morbiidseid maastikke”