Järje hoidja

Raamatututvustusest Apollo kodulehel:
2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

Lugeja Ene Tellismaa soovitab:
See naine on Nobelit väärt!  Hea oskus jätta mõtteid ridade vahele, samas välistades mitmeti mõistmise. Või on asi kinni minu kirjanduslikes “silmaklappides” ja kirjanik jätab igaühele võimaluse mõista võimete kohaselt…. See on suur oskus.Võimaluse jätmine nimelt. Soovitan lugeda!

“Eestlane on nagu puu väljal: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast,  naasugune ja nõnda teistestki ilmakaartest. Aga võra varjust tema erikujusust ei näe, seda näed ainult eemalt. Valitsevad tuuled on läbi aegade vorminud selle puu võra, aga mitte juuri – juured ajab puu mulda ja kinnitab ülemaid seadusi järgides ja need on päriselt tema seadused, on tema teadmus. Kui haraline on tegelikult võra, see saab selgeks siis, kui tormid ta raagu rebivad. Jah, siis vahest näed kõiki neid murdunud harusid, kaugelesirutunud väändunud või kuivanud külgoksi, ühed paistmas läänest või lõunast, teised põhja- või idakaarest, aga kõige selgemini siiski tüve juurest. Tüve juures seistes näed värskeid ja vanu vermeid koorel ja see on puu lugu, nii nagu väiksemad ja suuremad käsnad ja torikud tüvel kõnelevad puu tervisest, räägivad mõnest teisest, kes imeb või on kunagi imenud endasse ta elujõudu, annavad märku valust, mida saab tunda puu üksi ja ei keegi teine. Siin vahest kuuled tormi vihinat ja tuule sahinat lehtedes, kuuled tulijate ja minejate hüüatusi, jääjate laulu, hakkad mõistma olijate sosinaid ning vaikimishetki. Siin hoomad elumahlade liikumist ses ainsas tervikus teiste ainulaadsete puude seas, ja tema kõne ja tema keel saavad sinu kõneks ja keeleks, ja sa ise saad kelleksi, et võiksid olla see, kes sa oled.

Hele Ellermaa fotod Vedu ohvipärnast (klikka fotol!).

Müstilise põlispuu algne tüvi on altpoolt hävinud ja ta on kasvatanud 2 m kõrguselt uued lisajuured, mis ülal justkui üheks tüveks liituksid.

Ühe puu sees oleks nagu mitu noort puud…Imeline elujõud!

Sattusin pühapäeval Roosna-Alliku mõisas kuulama Juhan Viidingu luulel põhinevat kava Tõnu Rätsepa ja Henn Rebase esituses. Saadud elamus haakus Ülo Sarapuu maaliga “Juhani puu”. Maali  üksikust suurest kuivanud puust tellis luuletaja kunstnikult ühe juhusliku jutuajamise käigus. Pildi üleandmine jäi venima, kuni ühel hetkel polnudki enam, kellele anda…

Puu

Arvame aega otsata kaua,
küsime, viimne kui üks.
Mida küsime, mida tahame
elust, mida on üks.

Mida mõtlen siis elu all?
Tervikut, mis ei jagu?
Oma tüvest.
Ta kiilu all
karjatab, temas on pragu.

Pilt pärineb Ülo Sarapuu kodulehelt sarapuu. weebly. com

Sellist pealkirja kannab Ülo Sarapuu maalinäitus Tallinnas Eduard Vilde muuseumi Kastelaanimaja galeriis.  Juurtelt ema kaudu Johan Kölerini ulatuva sugupuuga kunstnik peab enda õpetajaks loodust, isiklikku arusaama ja juhust. Ülo arvates ei saa kunsti õppida, keegi ei oska öelda, mis värvi, kuhu ja kuidas panna. See võime kas on või ei ole….

Esmase ülevaate saab kunstniku loomingust tema kodulehelt:
sarapuu. weebly.com, millelt on pärit ka allolev maal “Lõpp ja algus” (klikka pildil).

Ene Mihkelson

Kui ma neid metsi välja ei mõelnud

on nad olemas

pärast üht sula tuli pakane ja külmetas

mu jäljed sügavaks

need lähevad laande

olen seal käinud

nooruses või unes

Liiga selgesti on see üksindus meeles

ja õnne lähedus.

Äsja 80-aastaseks saanud Fred Jüssi tsitaate raamatust “Mister Fred”.

“Kui üks rahvas otsib vastuseid enda ees seisvatele küsimustele, siis on selle rahva ajaloos need vastused olemas. Kui üks inimindiviid otsib vastuseid oma eluküsimustele, siis need vastused on olemas tema elus ja tema lapsepõlves”

“Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta. Eestis on paiku, kuhu kunagi ei ole ulatunud võim. Neisse paikadesse ei juhata ükski kaart, ka kõige uuem teedeatlas mitte. Niisuguseid paiku on võimalik ära tunda üksnes usu varal, püsivaks eluks nad paraku ei sobi. Ent kord leitud ja hoolega saladuses hoitud, aitavad need salapaigad korrastada ja tasakaalus hoida riiki meis endis, sündigu siis Eesti piiril või parlamendis mis tahes.  Nii on, kui usud. ”

“Mulle meeldib rohelus. Olen vist suurte puude usku. Samas tean ja arvan ka, et mõistan paljusid, kes armastavad veeta aega väärikate majade keskel ja on vanade müüride usku. Meile on ühtemoodi tähtis see, kuidas uued otsustajad kohtlevad suuri puid ja vanu müüre, aga ilmselt tuleb meil leppida ka nendega, kelle koostatud arengukavades ei leidu midagi peale asfaldi, kivide, betooni, raua ja klaasi. Sest võib elada küll üksteisest mööda, aga ei saa koos elada ilma lugupidamiseta. Nemad on lihtsalt teist usku. Või on nad siis selles süüdi, et neil pole üldse usku?”

Kohvilauas räägime ajakirjanik Peeter Ernitsa loodusraamatutest ja Ukraina sündmustest.

2. veebruaril algusega kell 13.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Hobikoja käsitöö-lõuna.
Õpime valmistama riputatavaid traadist küünlahoidjaid.

Kaasa võtta : erinevat traati / näpitstangid / pärleid / auguga teokarpe ja kive / üllatusmunade mänguasju jms

4. veebruaril algusega kell 18.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Huvikoja teeõhtu “Igal saarel oma nägu”.
Tutvume fotode vahendusel Prangli, Aegna, Mohni, Ruhnu  ja Osmussaare kauni loodusega.
Tee kutsujailt, suupisted tulijailt!

Olete oodatud!

Me kõik tahame olla õnnelikud ja terved, tahame armastada ja olla armastatud, igatseme hellust ja turvalisust, soovime olla austatud ja tunnustatud.
Kuidas aga elada iga päev oma parimat elu? Mida muuta endas, oma mõtlemises ja suhtumises?

Nii mõnegi hea soovituse võib leida Tommy Hellsteni raamatust “Elu laps”.
Raamatu autor on Soome päritolu psühhoterapeut, kes on aastaid tegelnud sõltuvusteraapiaga. Ta on hetkel Skandinaavia tunnustatuim vaimsetel teemadel kirjutav autor, kelle sulest pärineb palju tuntud raamatuid.

“Sisemiste vajaduste tunnistamine tähendab suurimat tarkust ja sügavaimat küpsust. See tähendab oma tõelise mina leidmist. Inimesel, kes teab oma vajadusi, on rahu iseendaga. Pinge kaob ja asendub meelerahuga.
Seega tähendab oma vajaduste tunnistamine sügavaimat alandlikkust. Lepin sellega, et ma ei suuda ihuüksi oma elu elada. Vajan teisi inimesi ja sõltun neist. Ma vajan, et mind märgatakse ja kuuldakse sellisena, nagu olen. Mul on võimatu ennast hästi tunda, kui mind tähele ei panda ja keegi minust lugu ei pea. Mõnikord vajan ma lohutust, alati vajan lähedust. Mulle on tähtis, et mind mõistetakse. Tahan olla kontaktis, tahan kuuluda ühiskonda. Kui see puudub, haigestun kindlasti… “