märts 2026
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Rubriigid

Viited

Arhiiv

“Ülendavad vaikuse laulud”

Sellist pealkirja kannab Ülo Sarapuu maalinäitus Tallinnas Eduard Vilde muuseumi Kastelaanimaja galeriis.  Juurtelt ema kaudu Johan Kölerini ulatuva sugupuuga kunstnik peab enda õpetajaks loodust, isiklikku arusaama ja juhust. Ülo arvates ei saa kunsti õppida, keegi ei oska öelda, mis värvi, kuhu ja kuidas panna. See võime kas on või ei ole….

Esmase ülevaate saab kunstniku loomingust tema kodulehelt:
sarapuu. weebly.com, millelt on pärit ka allolev maal “Lõpp ja algus” (klikka pildil).

 

 

 

 

 

 

 

Ene Mihkelson

Kui ma neid metsi välja ei mõelnud

on nad olemas

pärast üht sula tuli pakane ja külmetas

mu jäljed sügavaks

need lähevad laande

olen seal käinud

nooruses või unes

Liiga selgesti on see üksindus meeles

ja õnne lähedus.

 

Killukesi Fred Jüssi mõtteradadelt.

Äsja 80-aastaseks saanud Fred Jüssi tsitaate raamatust “Mister Fred”.

“Kui üks rahvas otsib vastuseid enda ees seisvatele küsimustele, siis on selle rahva ajaloos need vastused olemas. Kui üks inimindiviid otsib vastuseid oma eluküsimustele, siis need vastused on olemas tema elus ja tema lapsepõlves”

“Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta. Eestis on paiku, kuhu kunagi ei ole ulatunud võim. Neisse paikadesse ei juhata ükski kaart, ka kõige uuem teedeatlas mitte. Niisuguseid paiku on võimalik ära tunda üksnes usu varal, püsivaks eluks nad paraku ei sobi. Ent kord leitud ja hoolega saladuses hoitud, aitavad need salapaigad korrastada ja tasakaalus hoida riiki meis endis, sündigu siis Eesti piiril või parlamendis mis tahes.  Nii on, kui usud. ”

“Mulle meeldib rohelus. Olen vist suurte puude usku. Samas tean ja arvan ka, et mõistan paljusid, kes armastavad veeta aega väärikate majade keskel ja on vanade müüride usku. Meile on ühtemoodi tähtis see, kuidas uued otsustajad kohtlevad suuri puid ja vanu müüre, aga ilmselt tuleb meil leppida ka nendega, kelle koostatud arengukavades ei leidu midagi peale asfaldi, kivide, betooni, raua ja klaasi. Sest võib elada küll üksteisest mööda, aga ei saa koos elada ilma lugupidamiseta. Nemad on lihtsalt teist usku. Või on nad siis selles süüdi, et neil pole üldse usku?”

Mister Fred

Kohtumine Peeter Ernitsaga reedel, 6. veebruaril kell 12.00 Vedu raamatukogus

Kohvilauas räägime ajakirjanik Peeter Ernitsa loodusraamatutest ja Ukraina sündmustest.

MÕNED MU NAABRID pilt

Äksi Hobikoja “traadilõuna”

2. veebruaril algusega kell 13.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Hobikoja käsitöö-lõuna.
Õpime valmistama riputatavaid traadist küünlahoidjaid.

Kaasa võtta : erinevat traati / näpitstangid / pärleid / auguga teokarpe ja kive / üllatusmunade mänguasju jms

Igal saarel oma nägu

4. veebruaril algusega kell 18.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Huvikoja teeõhtu “Igal saarel oma nägu”.
Tutvume fotode vahendusel Prangli, Aegna, Mohni, Ruhnu  ja Osmussaare kauni loodusega.
Tee kutsujailt, suupisted tulijailt!

Olete oodatud!

Inimese tähtsaim ülesanne on võtta vastutus iseenda elu ees – Tommy Hellsten, “Elu laps”

Me kõik tahame olla õnnelikud ja terved, tahame armastada ja olla armastatud, igatseme hellust ja turvalisust, soovime olla austatud ja tunnustatud.
Kuidas aga elada iga päev oma parimat elu? Mida muuta endas, oma mõtlemises ja suhtumises?

Nii mõnegi hea soovituse võib leida Tommy Hellsteni raamatust “Elu laps”.
Raamatu autor on Soome päritolu psühhoterapeut, kes on aastaid tegelnud sõltuvusteraapiaga. Ta on hetkel Skandinaavia tunnustatuim vaimsetel teemadel kirjutav autor, kelle sulest pärineb palju tuntud raamatuid.

“Sisemiste vajaduste tunnistamine tähendab suurimat tarkust ja sügavaimat küpsust. See tähendab oma tõelise mina leidmist. Inimesel, kes teab oma vajadusi, on rahu iseendaga. Pinge kaob ja asendub meelerahuga.
Seega tähendab oma vajaduste tunnistamine sügavaimat alandlikkust. Lepin sellega, et ma ei suuda ihuüksi oma elu elada. Vajan teisi inimesi ja sõltun neist. Ma vajan, et mind märgatakse ja kuuldakse sellisena, nagu olen. Mul on võimatu ennast hästi tunda, kui mind tähele ei panda ja keegi minust lugu ei pea. Mõnikord vajan ma lohutust, alati vajan lähedust. Mulle on tähtis, et mind mõistetakse. Tahan olla kontaktis, tahan kuuluda ühiskonda. Kui see puudub, haigestun kindlasti…

Islandi Jõuluvanad (Trollid) on jõudnud Lähtele!

Tulge ja vaadake nad üle, saage tuttavaks ja lehvitage neile,
enne, kui nad asuvad tagasisõidule kaugele kodumaale – Islandile.
Näitus on avatud 26.jaanuarist 13.veebruarini Lähte Ühisraamatukogus.
Grupikülastuse korral oleks soovitav aeg kokku leppida tel. 7494 269.

Islandi trollilugu

 

Usk ja kirik

Võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta.
                                             Fred Jüssi, (1935 – ), eesti zooloog ja loodusfotograaf
                                             (“Mister Fred” lk 143, 2009)

Raamat kui hullu koera unenägu – James Dashner, “Põlenu katsed”

Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi ega jooksmist enam. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist…
Kuid vabaduse asemel peab ta kohe ette võtma järgmise raske katse. Ta peab läbima Põlenu, et taas ennast ja oma sõpru päästa …
„Põlenu katsed“ on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja“ (eesti k 2014).

Enne “Põlenu katsete” kätte võtmist kuulsin paarilt lugejalt positiivseid kommentaare.  Kõik kiitsid, et raamatu teine osa oli isegi põnevam kui esimene. Sama väitsid ka mitmed erinevad raamatublogid:
* “Tõeliselt põnev raamat…”
* “Kolmandat raamatut tasub oodata…”
* “Täpselt sama põnev raamat, nagu oli seda “Labürindijooksja”.”
* “Põlenu katsed” on mu lemmikraamat.”
* “Uskumatu, kui andekas kirjanik on James Dashner! Sellise loo peale tulla on fenomenaalne.”

Mina suutsin sõna-sõnalt läbi lugeda vaid esimesed 100 lehekülge, siis hakkas kogu tegevustik nii vastu, et lihtsalt sirvisin ülejäänud raamatu lõpuni. Ja põhjuseks polnud mitte antud maailmalõpu süngus vaid autori stiil ja ideed.
Jah, need ideed on tõepoolest originaalsed. Jah, sündmused vahelduvad kiiresti ja põnevus püsib kogu aeg.
Ent sellest hoolimata on pidevalt tunne,  et tegemist pole lihtsalt järjekordse visiooniga tulevikust vaid hoopis mingi hullu koera unenäoga. Lastega teostatavad eksperimendid näivad üsna mõttetutena ja kaootilistena ning seavad kahtluse alla tulemuse, mida nendega loodetakse saavutada.
Jääb mulje, et tegelikult raamatu autorile lihtsalt meeldivad “veri ja soolikad” ehk tapmine ja laibad. Tema mõnede ideede kõrval kahvatuvad isegi õuduskirjanduse vanameistri Stephen Kingi teosed.
Üldse jääb kaht esimest raamatut lugedes kummitama mõte, et kui inimkonna päästja leidmiseks tuleb korraldada just taolisi veriseid eksperimente, siis ehk polegi selline inimkond päästmist väärt…

Loe pikemalt »