
Fotol Tomas Bannerhed
Mõni aeg tagasi saatis kolleeg mulle teate Tartu Kirjanike Majas toimuvast Strindbergi auhinna saanud raamatu tutvustusest. Lisas veel, et olevat just minu raamat. Juhtumisi olin äsja selle 370 leheküljelisest teosest vähem kui 100 lehte selleks hetkeks läbi lugenud aga ega ka tõlkija, toimetaja, psühhiaatri ja paari bioloogi selleteemalised etteasted erilist indu juurde ei lisanud…. Loodusesõbrana pidanuksin tõesti kolleegi ootustele vastavalt nautima kirjutatut…Hämmastusega tõdesin aga tagantjärele, et olin hakanud kartma kirjaniku sisendusjõulisi ja sümbolistlikke looduskirjeldusi, mis mõjusid kui lõks, millesse võib kõvasti kinni jääda. Samuti hirmutas raamatu tume ja pingeline alatoon.
Romaan „Kaarnad“jutustab 1970. aastatel Smalandis elavast 150 aastat vana Kaugenurga talu peremehest Agnest ja tema 12-aastasest pojast Klasist. Põlvkondade jooksul ränga tööga soo käest võidetud maa on justkui neelanud endasse inimeste elu. „Sajatunnine töönädal, üks vaba pühapäev viie aasta jooksul“ – võtab isa elu kokku Klas. Loe pikemalt »