2. aprillil, Hans Christian Anderseni sünnipäeval tähistab maailm rahvusvahelist lasteraamatupäeva. Sel puhul on saatnud IBBY (International Board on Books for Young People) Iirimaa osakond maailmale sõnumi pealkirjaga “Imagine Nations through Story”. Sõnumi autoriks on kirjanik ja endine Iirimaa lastekirjanduse laureaat Siobhán Parkinson; lasteraamatupäeva plakati autoriks on illustraator ja Iirimaa lastekirjanduse laureaat Niamh Sharkey.
Lasteraamatupäeva puhul esineb IBBY aunimekirja 2014 kirjanik, meie armastatud luuletaja Ilmar Trull Vikerraadio saates “Laste lood Ilmar Trulliga”. Saade on eetris 1.-2. aprillil kell 9.45 ja 18.30.
Kiri maailma lastele
Kirjanikelt küsitakse sageli, kuidas nad oma lugusid kirjutavad – kust neil mõtted tulevad. Selleks on fantaasia, vastab kirjanik. Või nii, võivad lugejad öelda. Aga kus see fantaasia on ja millest see tehtud on ja kas see on kõigil teistel ka?
No jah, ütleb kirjanik, eks ta ole minu pea sees ja see on tehtud paljudest asjadest: piltidest ja sõnadest ja mälestustest, teiste lugude ja sõnade jälgedest, asjade ja viisijuppide ja mõtete ja nägude ja koletiste ja kujundite ja sõnade ja liigutuste ja sõnade ja lainete ja arabeskide ja maastike ja sõnade ja lõhnade ja tunnete ja värvide ja riimide killukestest, väikestest kõlksudest ja sahinatest ja maitsetest ja energiapursetest ja mõistatustest ja tuulehoogudest ja sõnadest. Ja kõik see keerleb seal ringi ja laulab ja moodustab kujundeid ja hõljub ja istub ja mõtleb ja sügab kukalt.
Loomulikult on kõigil fantaasia, muidu ei oskaks me ju undki näha. Aga mitte kõigi fantaasias ei ole ühed ja samad asjad. Kokkade fantaasia sisaldab tõenäoliselt põhiliselt maitseid ja kunstnike fantaasias on põhiliselt värvid ja kujundid. Kirjanike fantaasia aga on peaasjalikult sõnu täis.
Ka lugejate ja kuulajate fantaasia töötab sõnade peal. Kirjaniku fantaasia töötab ja keerutab ja vormib mõtted ja helid ja hääled ja tegelased ja sündmused looks, ja lugu ei ole tehtud millestki muust kui sõnadest, üle lehekülje marssivate kritselduste väesalkadest. Siis tuleb lugeja ja need kritseldused ärkavad ellu. Nad jäävad leheküljele, näevad ikka välja nagu väesalgad, aga nüüd mürgeldavad nad juba ka lugeja fantaasias. Nüüd on lugeja see, kes sõnu vormib ja keerutab, nii et lugu käib nüüd tema pea sees, nii nagu see kunagi käis kirjaniku pea sees.
Sellepärast ongi lugeja loo jaoks niisama tähtis kui kirjanik. Igal lool on ainult üks kirjanik, aga lugejaid on sadu või tuhandeid või isegi miljoneid: kirjaniku enda keeles ja võib-olla isegi teistes keeltes, kui seda lugu tõlgitakse. Ilma kirjanikuta ei oleks lugu kunagi sündinud, aga ilma kõigi nende tuhandete lugejateta üle kogu maailma ei oleks lool kõiki neid elusid, mida lugejad sellele annavad.
Igal lugejal on midagi ühist kõigi teiste sellesama loo lugejatega. Eraldi, ja ometi kõik koos on nad kirjaniku loo oma fantaasias uuesti loonud – see on ühtaegu isiklik ja avalik, ainuline ja ühine, lähedane ja rahvusvaheline. See võib olla just see, mida inimesed kõige paremini teha oskavad.
Loeme edasi!
