Kaks nii erinevat , samas ka ühist lõimejoont sisaldavat lugemisvara. ÜloVooglaiu kui vanema põlve ajaloolase tagasivaade oma lapsepõlve Saaremaal võiks olla eelsoojenduseks Lauri Sommeri lugemisele. Ja see häälestumine tajumiseks, et me kõik oleme vaid üks lüli pikas ja rikastavas põlvkondade ahelas, võiks alguse saada millalgi 5. klassis raamatuga „ Vanaisa“ . Nii õpetlikult mõnusat lugemisvara oleks patt koolis ja koduseski kooskasvamises kasutamata jätta. Mõnus huumor, ühine tegutsemine, napid, aga valitud ja hästi suunatud ütlemised, jutud, mis saavad räägitud siin ja praegu ilma, igasuguse näägutamiseta. Kasvamine pedagoogitsemiseta, läbi usalduse ja teha laskmise tunnustuse, siiski vaikimisi alati kohal olles. Kõlab vist trafaretselt, aga mulle pakkus naudingut ja soovin väga, et see raamat leiaks tee paralleelselt mitme eri põlvkonna lugemislauale. Ehk ei ole see veel kadunud aeg…
Lauri Sommeri „Räestu raamat“ – noorema tundliku mehe eneseleidmise lõpmatu teekond, hõlmates esivanemate rikkalikku tavade ja kommete sügavat tunnetamist, Lõuna-Eesti maastikku ja Artur Adsoni ning Juhan Jaigi „Võro varanduse“ jälgede ajamist, muistsete märkide otsimist eneses ja ümbritsevas.
„ Sest mis on keegi ilma kodu ja kodumaata – allakäija, keda on raske jalule aidata. Paik settib inimesse aastatega ja inimese olemus imbub maastikku ja hoonete seintesse, nagu jääks kivi pinnale kerge tuulejoon. Ta on seal alles kuni ilma otsani.“
„ Mulle meeldib tunne, mis neil kividel istudes kontidesse tõuseb. Et ammu on praegu . Ja praegu on ammu. Sissekäigud aega.“
„Jah, need eri põlvede nukrad asjad. Vanemate ja vanavanemate südamed tõmbuvad valust kokku järeltulijate kannatusi nähes. Lapsed ja lapselapsed taipavad eelkäijate raskusi tihti alles takkajärgi. Ja peaaegu kõikjal on vaikimise osa. Olnud rõõme avaldatakse lahkemalt, kuid need on ka vähemuses siin mornil maal. Ja neist on raske nii jutustada, et kuulaja aru saaks ja naerataks. Saame nii tihti ütlemata jätmiste meistriteks, et teadasaamised tabavad meid seda rängemalt. Mitmed rääkimata jäänud seigad takistavad mul veel praegugi oma suguvõsa laiema pildi mõistmist. Muidugi on mõnda õudust tervislikum maha matta, kuid ei tea, kas ta sealtki kodu käima ei hakka. On mingi diskreetsus olemas, aga ka vajadus haarata elu platood kui tervikut ja siis ei ole need sündmused enam kellegi eraomandus. Yksteiselt õpime inimlikkust. Tunnistame ammujuhtunud rõõmu ja kurbust, paneme need oma hõisete ja nukrustega kõrvuti ja saame ehk midagi selgeks. Polnud süda enne teisiti rinnus kui nyyd. Ja karmasidemes on kiude, mis ei kulu. Kes on meis tõeliselt elanud, need jäävad sadadeks kehastusteks ja põhjustavad meiega juhtuva tuuma. Pindmine mälu võib nõrkeda, kuid sisetunne säilib nagu kasvamise aastaringid puus. Ootamatutes meenumistes ja unenägudes alastub jälle kõik.“
„Laulud- selle muistse tunnetusvahendi tõmme on tugev ja sisemust muutev. Helin sinu lähedal, mida ei tohi maha magada. Rahvalaulud on muistne kõrgtaseme luule, millest uus aeg on meid ära lõiganud. Lumiharjaga mägi, mille tippu viib pikk ja järsk rada.
Nagu iga tõelist oskust, õpitakse laulmist eluaeg. Mõndagi lugu tuleks osata rahule jätta, et hiljem piinlik poleks. Enamik lauljaid kordab teistelt saadut. Mõni leiab iidseid seoseid. Teda asub lauluaeg muutma. Siis ei laulda enam ainult seltskonna või väljapaistmise mõttes, vaid ka omaette, sest see on saanud eluviisiks. Ja tulemuseks pole enam „esitus“, vaid sündmused, värvid ja mahl, keha ja vaimu liikumine. Või isegi ingli tiivalöök, lauludega ennustamine ja kuulajate ümber voolimine. See on võimas tunne. Kui vana laul või laulmata meloodia väravana avaneb.“
„Puud tulevad ja lähevad, aga kestab tunne, et nende ligidus muudab kuidagi inimeste elulaadi. Puudel on mulle õpetada rohkem, kui ma eluajaga neilt õppida jõuan. Nad kustutavad minu seest ebavajaliku“
Nii kirjutab mees, kes on leidnud koha, mis puudutab ta tuuma, kus ta on kõige rohkem enda nägu.
