Väiksematele lugejatele uudistamiseks.
Tallinna Keskraamatukogu kodulehe lastenurga leiad aadressilt:
Postitatud: 25. apr. 2012
Rubriik: Noortele
Autor: Karin Evik
Naat – aednikule nuhtlus, nälgijale väljapääs.
| Artikkel ilmunud Eesti Looduses nr. 3/2011, blogis avaldamine kooskõlastatud autor Urmas Kokassaarega. | ||||||
| Toidupuudus ja kerkivad hinnad sunnivad pöörama pilgu heas kasvujõus taimedele, keda inimesed on varemgi toiduks pruukinud. Harilik naat täidab neid nõudeid.Pilguheit naadisöömise ajaloole. Minevikus inimkonda tihti kimbutanud näljahädade vastu otsiti viimases hädas abi looduses vara tärkavatelt, mürgitutelt, vitamiiniküllastelt, vastuvõetava maitse ja lopsaka kasvuga taimedelt. Nii pole ime, et naat oli näljaleevendust pakkunud taimede hulgas küllaltki olulisel kohal.Naadi tarvitust muiste Eesti aladel võib vaadelda kahel tasandil. Lihtrahva jaoks oli naat üks paljudest taimedest, kes aitasid kevadisel ajal, kui toiduvarud olid tihti otsakorral, peletada kõhutühjust. Oluline oli seegi, et naati said loodusest korjata ka põllumaata inimesed. Loomulikult ei söödud naati pelgalt toortoiduna, vaid prooviti kuumutamisega suupärasemaks muuta. Naadilehed polnud põhitoit, üksnes teiste toiduainete lisand. Kaks põhilist rooga, kus naadilehti nälja korral kasutati, olid roheline leem ja näljaaja hädaküpsetised. Leeme jaoks koguti värskelt tärganud naadilehti, need loputati hoolikalt, rebiti või hakiti peeneks ja pandi patta lühikeseks ajaks keema. Mõne aja pärast riibuti taimed keeduleemest kokku ja pandi sõelale nõrguma. Kui varuks oli tangu või jahu, puistati neidki rohelisse keedusesse, võimaluse korral lisati leemele vägevuse andmiseks soolikarasva. Näljahädalistel piirdus kogu toit vaid keeduvee, naadilehtede ja soolaga. Sellist keedust iseloomustab hästi tollane rahvapärimus: Nüüd need naadid nopitakse, orjal leenta keedetakse, ei peal old piima piisakesta, ei sees old rasva raasukesta.Näljaajal lisati naati karaskitele, mitte leibadele. Sellised rohelisandiga küpsetised olid tuttavad peamiselt Lõuna-Eestis. Väga harva tehti naadiküpsetisi rukkijahuga, kuid need olid nii rabedad, et tuli lausa sõelaga ahjust välja võtta. Naadikaraskite valmistamiseks korjati kevadel mitme taime rohelisi osi: ohakaid, paju-, sõnajala- ja sõstralehti, naate, nõgeseid, põldosje jne. Taimed pesti puhtaks, raiuti pudiks ja hautati vees pehmeks. Odrajahu segati vedelikuga tainaks ja lasti sellel hapneda. Seejärel lisati tainale pehme taimemass, vormiti karaskid ja küpsetati. Miks neid naadikaraskiteks kutsuti? Rahvapäraselt nimetati kõiki kevadisi rohelisi taimeosi tihti naatideks, olenemata liigist. Nii näiteks kutsuti Lõuna-Eestis naadisupiks ka leent, mis oli tehtud noortest ohakatest. Sakste menüüs oli naadil teistsugune otstarve: naat ei olnud näljakustutaja, vaid hoopis tervise turgutaja. Et ülemrahvagi sekka kuulujad ammustel aegadel naati ei põlanud, seda tõestavad nii selle taime kunagised nimetused kui ka nõuanded tarvitada naati loodusravis. Nõnda on naati eri maade kultuurides kutsutud veel härrakapsaks, preestrikapsaks, ametnikukapsaks, piiskopitaimeks jne. Nimetuse osis kapsas tuleneb sellest, et paljud rahvad keetsid naadilehti samamoodi kui kapsalehti, samuti on ammuseid andmeid peenestatud naadilehtede hapendamise kohta. Rahvasuus on naati nimetatud mitmeti: harakavarvad, varesjalad (noorte tärkavate lehtede kuju), putkeleht, putkehein, kuuljapütsik, pütsikleht (putkele omase õisikuvarre järgi), sarapuu-riin, sarabunaat, sarapu natid (kasvukoht sarapuude all). Tohterdamise otstarbel kasutati naati kas sees- või välispidi vesi-, õli- ja alkoholtõmmistena, mähistena, vannidena. Eesmärk oli suurendada uriinieritust, leevendada põletikku nii põletuste, pistete kui ka kõrvetuste korral, saada abi liigesepõletike, reumavaevuste ja podagra korral, ühtlasi pruugiti teda nõrgatoimelise rahusti ja uinutina. Podagra on tingitud liigse kusihappe ladestumisest sooladena liigestesse. Naadi mõjukust podagravaevuste leevendajana tõendab ka hariliku naadi ladinakeelse nimetuse liigiepiteet Aegopodium podagraria või üks ingliskeelsetest naadi vastetest goutweed (gout ’podagra’). Keskajast on viiteid sellegi kohta, et naati lausa kasvatati kloostriaedades. Arvestades naadi kiiret levikut, polnud vaja teha erilisi jõupingutusi peale taimede kohaletoomise. Kloostrielanikud laiendasid ka naadi levilat, levitades naati üha uutesse kloostriaedadesse.Varude puudust pole. Pigem tahaksid paljud aia- ja maaomanikud näha, et naat nende valdustest jäädavalt kaoks. Naadivarusid aitab hoida taime tõhus vegetatiivne paljunemine risoomiosadega – neid võib samuti hautatult toiduks tarvitada – ning seemnepanga pikaajaline säilimine mullas. Arvestades naatide ohtrust ja visadust taastada kaotatud kasvualasid, ei tasu meil naadinappust peljata. Seetõttu võibki mõista, miks praktilise meelelaadiga eestlased suhtuvad enam kui kahtlevalt naatide kasvatamisse (kirjulehine vorm ilutaimena) või toiduks varumisse. Naati varuvad paljud veendunud loodustoidu pooldajad eelkõige suurlinnades. Nad talletavad naadilehti kas hapendatult, marineeritult, soolatult või kuivatatult. Igal säilitusviisil on omad eelised, pidades silmas hilisemat kasutamist. Happelise keskkonna mõjul naadilehed pehmenevad ja liigtugev maitse taandub. Soolatud ja kuivatatud naadilehti saab kasutada toitude maitsestajana. Esimesel juhul kombineeruvad naadi ja soola koosmõju, teisel juhul pääsevad maksvusele naadi enda maitseomadused, mis lähtuvad eeterlikest õlidest. Mida vanemate lehtedega tegu, seda tugevam on nende maik. Kõige vähem mõjutab naadilehtede maitset sügavkülmutamine. Eriti suured naadisõbrad kasvatavad teda isegi pottides või kastides, et värske kraam pidevalt võtta oleks. Toiteväärtuselt kasinapoolne. Energiat andvaid põhitoitaineid leidub naadis vähe. Loomulikult on lehtede biomassis süsivesikuid ja valke, ent esimeste seas on ülekaalus seedumatud kiudaineid, eeskätt tselluloos. Valke naadilehtedes napib, tooreid naadilehti süües on need raskesti seeditavad ning ka aminohappeline koostis pole kiiduväärne. Rasvollust leidub naadilehtedes vaid jälgedena. Naaditoidud praegusajal. Looduslähedase toitumise entusiastid valmistavad naatidest suppe. Tõsi, enamasti on nendes keedustes ülekaalus muud toiduained, nagu puljong, piim, kali, jahu, kruubid, köögiviljad, liha, munad või hapukoor. 1. Moora, Aliise 1981. Mida vanasti loodusest leivakõrvaseks korjati. – Eesti Loodus 32 (8): 489–497. Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli üldbioloogia õppejõud. Biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal. |
||||||
|
||||||
Postitatud: 25. apr. 2012
Rubriik: Jagamisrõõm
Autor: Karin Evik
Pekingi tuhat nägu
Saadjärve Looduskeskuses toimub 25. aprillil kell 18.00 Äksi Huvikoja teeõhtu teemal “Pekingi tuhat nägu”.
Reisimuljeid pajatab Helin Veetõusme.
Olete oodatud!
Postitatud: 20. apr. 2012
Rubriik: Üritused
Autor: Anita Priks
Muinasjutuline Island
Saadjärve Looduskeskuses on avatud näitus “Muinasjutuline Island – Islandi kaasaja kirjanike portreid”.
Islandi rikas jutuvestmise traditsioon ulatub tagasi keskaega ning seda õhkub ka tänapäeva autorite teostest. Teiseks kaasaaitavaks teguriks on klassikalises Islandi kirjanduses sisalduv tohutu karakterite, lugude jutustamise tehnikate ja kujundite kogum – külluslik varasalv, millest uute tekstide tarvis ammutada.
Näituse vahendas Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindus ja see jääb Äksis avatuks mai keskpaigani.
Postitatud: 5. apr. 2012
Rubriik: Üritused
Autor: Anita Priks
TAIPEI – asaleade ja pilvelõhkujate linn
Saadjärve Looduskeskuses toimub kolmapäeval, 11. aprillil kell 18.00
Äksi Huvikoja kohviõhtu “TAIPEI – asaleade ja pilvelõhkujate linn”.
Reisimuljeid jagab Ants Veetõusme. Olete oodatud!
Postitatud: 4. apr. 2012
Rubriik: Üritused
Autor: Anita Priks
Philippe Claudel “Hallid hinged”
Vahel kohe on nõnda, et mõned raamatud tulevad su juurde nii õigel ajal. “Hallid hinged ” jõudis minuni just siis, kui elasin koos lähedastega üle tapetud vana sugulase mõrtsuka kohtuprotsessi. Vist toetas see mind hetkel oma valuga hakkamasaamisel ja kajas seepärast eriliselt vastu. Aitas andestada ka 21-aastasele noorele mehele, kes teadlikult oli otsustanud röövimise eesmärgil tappa…
Tsitaat prokurörist, ühest raamatu huvitavate tüüpide galeriist.
“Tema vaevalt nägigi enda ees kahe politseiniku vahel seda käeraudades tobukest. Ta vaatas temast niiöelda läbi, nagu meest polekski enam olemas. Tema äge rünnak ei olnud suunatud luust ja lihast kurjategija vastu, tema kaitses vaid ideed, mille ta endale heast ja kurjast oli loonud.
Tema polnud süüdimõistetu peale pahane, tal polnud teda enam meeleski. Prokurör väljub kohtusaalist uhkes talaaris ja stoilisel ilmel ning satub kokku süüdimõistetuga, kes teda kaeblikult kõnetab, silmad veel punased kohtuotsuse ettelugemise ajast, ja on kindel, et sel hetkel ta ilmselt kahetseb oma peremehe kõhtu lastud valangut. “Härra prokurör….oigab mees. Destinat vaatab talle silma, nagu ei näekski ta käeraudu ega sandarmeid, paneb käe talle õlale ja küsib: ” Jah, sõbrake, kas me oleme varem kohtunud? Kuidas saan teid aidata? Ja seda puhtsüdamlikult, ilma vähimagi irooniata. Vaesele mehele mõjus see aga kui uus kohtuotsus.”
Raamat räägib väikese tüdruku mõrvast pisikeses talvises Prantsusmaa linnakeses, taustaks I maailmasõja kahurikõmin. Tegelikult taas lugu elu ja aja löödud haavadest, millega igaüks omal kombel hakkama püüab saada. Kes kalestudes, kes ükskõikseks-tuimaks muutudes. Igal oma viis möödanikuga toimetulekuks.
“Kogu see kadunud aeg, need näod, naeratused, haavad, mida sõnadega enam kinni ei püüa.”
Vägivald, allasurutud tungid, eri tundmuste vaheliste piiride hägustumine on saanud väga visuaalse väljundi. Lugu ongi kui maal, osavate pintslitõmmete tulemus. Kuigi põhitonaalsus on külm ja hall või porikarva, oskab kirjanik ometigi väga mõjuva ja mõistetava pildi luua inimese tumedamast poolest ning seda mõjutavatest hoovustest. On ju kusagil küngaste taga aimatav sõda kui alateadvusesse tõrjutud hirm ja valu, millest me endale aru anda ei taha ning mis sünnitab uut vägivalda.
Sügavast inimarmastusest kantud lugemisvara, mille tohutu visuaalsuse saab vaid sõnadega edasi anda. Raamatu järgi on vändatud 2005. aastal ka film, ometigi pole mul mingit tahtmist seda näha. Vahel on sõna jõud lihtsalt oluliselt suurem.
Postitatud: 27. märts 2012
Rubriik: Lugemiselamus
Autor: Karin Evik
Äksi Hobikoja käsitöölõuna
Kolmapäeval, 28. märtsil kell 15.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses järjekordne Äksi Hobikoja käsitöölõuna. Õpime koos uut ning toredat pabervoltimistehnikat “kvilling” (ingl.k. “quilling”)!
Kaasa võtta: teravad käärid, hambatikke, PVA-liim ja hea tuju!
Olete oodatud!
Postitatud: 26. märts 2012
Rubriik: Üritused
Autor: Anita Priks
Ahvatlev Austraalia
Saadjärve Looduskeskuses toimub 21. märtsil kell 18.00 Äksi huvikoja kohviõhtu AHVATLEV AUSTRAALIA. Kohvikõrvane palume külalistel endil kaasa võtta! Kohad ettetellimisel tel. 7353138
Postitatud: 21. märts 2012
Rubriik: Üritused
Autor: Anita Priks
Et maailmas ei valitseks kurjus…
Iiri päritolu inglise poliitiline kirjanik Edmund Burke (1729-1797) on öelnud: “Kurjuse triumfeerimiseks pole tarvis muud kui heade inimeste tegevusetust.”
Vahel tuleb ette olukordi, mil peaksime lõpetama ainult iseenda heaolu peale mõtlemise ja püüdma midagi ka Maailma heaks ära teha. Muidu võib kunagi saabuda päev, mil meil on iseenda pärast piinlik.
Üks lihtsamaid võimalusi on anda oma hääl heade algatuste toetuseks .
Siin on kaks suurepärast lehekülge internetis, kust igaüks võib leida endale hingelähedasi teemasid ja petitsioone, mille poolt tasub kindlasti hääl anda:
Postitatud: 2. märts 2012
Rubriik: Jagamisrõõm
Autor: Anita Priks
Valmistume lossipeoks lehvikuid valmistades!
Ootame Teid Vedu raamatukogusse lehviku valmistamise töötuppa 19. märtsil algusega kell 11.00. Tasu 5 eurot sisaldab materjale ja juhendaja töötasu ning transpordi.
Postitatud: 1. märts 2012
Rubriik: Noortele, Üritused
Autor: Karin Evik