Järje hoidja

Me oleme vee lapsed ja surm on vee liitlane. Neid ei saa meist lahutada, sest me oleme tehtud vee muutlikkusest ja surma lähedusest. Nad käivad alati koos, maailmas ja meis, ja saabub aeg, mil meie veres voolav vesi saab otsa.
See juhtub nii:
Vee asemele tuleb maa, võtab sisse koha inimese nahal või liivast välja ulatuval rohelisel lehel ja levib nagu tolm. Leht, inimese nahk või looma kasukas omandab vähehaaval mulla värvi ja kuju, kuni on võimatu aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine.
Kuiv ja elutu muutub mullaks.
Muld muutub kuivaks ja elutuks.
Suurem osa maast meie jalge all kasvas ja hingas kunagi ja kunagi ammu oli tal elavate kuju. Ühel päeval kõnnib keegi, kes meid ei mäleta, üle meie naha ja liha ja luude, üle tolmu, mis meist alles jääb.
Meid lahutab tolmust ainult vesi, ja vett ei saa kinni hoida. See valgub läbi sõrmede ja kudede ja kehade, ja mida kõvemini me seda kinni hoiame, seda kiiremini tahab ta meist lahkuda.
Kui vesi on otsa saanud, kuulume ainult maale…

James Dashneri noortele mõeldud romaanitriloogia esimese raamatu tegevuspaigaks on apokalüptiline tulevikumaailm, kus valitsevad kaos ja surm. 
 

Kui 16-aastane Thomas liftis ärkab, mäletab ta vaid oma eesnime. Kui lifti uksed avanevad, leiab noormees end suurel kiviseintega ümbritsetud välul teiste poiste seas. Keegi neist ei mäleta, miks või kuidas nad sinna sattusid. Kõik, mida nad teavad, on see, et igal hommikul avanevad neid ümbritseva labürindi kivist uksed ning “labürindijooksjad” tormavad labürinti, otsimaks väljapääsu. Igal õhtul need uksed sulguvad. Labürinti lõksu jäänuid ootavad painajalikud koletised, õudus ja surm.
Peagi ühineb Thomas jooksjatega, et lahendada selle paiga mõistatus, põgeneda ning saada teada, kes nad sinna tõi ja mis eesmärgil.

Kui enamik düstoopilisi tulevikuvisioone kõlavad üsna usutavalt ning paljudes detailides isegi võimalikuna, siis labürindi kui testkeskkonna idee on küll värske ja omapärane, kuid romaan tervikuna mõjub suhteliselt ebameeldivana. Selle tegevuspaik on tontlik, koletised ajavad iiveldama, tulevik tundub olevat lootusetu ning verd ja laipu jätkub ülearugi.

Samuti tekitab raamat tunduvalt rohkem küsimusi kui vastuseid. Loe pikemalt »

Öeldakse, et parim sõdur on see, kes ei mõtle oma peaga ning tulistab kohe, kui tal kästakse seda teha. Kuidas selliseid sõdureid kujundatakse, seda oleme näinud mitmetes filmides, mis käsitlevad Ameerika sõjaväe elu.
Parim väejuht seevastu küll mõtleb, kuid ainult selle üle, kuidas vaenlane kõige efektiivsemalt ning igaveseks hävitada. Ta ei mõtle iial sellele, miks üldse peab võitlema ja kellele see sõda tegelikult kasulik on! Mõtlema hakkav väejuht võiks ehk hoopis aatomipommidega relvastatud sõdurite asemel lahingusse  saata oma riigi juhi, et see siis vaenlase riigi juhi vastu võideldes otsustaks tüli tulemuse. Relvadeks aga oleks ainult kaikad… 
Kuidas aga kasvatada kuulekat kuid samas võimekat väejuhti? Kuidas kasvatada uusi Napoleone, uusi Aleksander Suuri, uusi Julius Caesareid?
Vastuse sellele annab Orson Scot Cardi suurepärane teos “Enderi mäng”.

Kauges tulevikus on inimkonna püsimajäämine hädaohus. Pool sajandit tagasi ründas Maad Sitikateks kutsutav tulnukate rass ning nüüd valmistutakse nende järgmiseks invasioonikatseks. Selleks valitakse parimate eeldustega lapsed, et nende hulgast välja selgitada  see militaarne geenius, kes juhiks Rahvusvahelise Laevastiku võidule.

Andrew Ender Wiggin on oma pere noorim laps, tagasihoidlik, empaatiline ja intelligentne, suurepäraste strateegiliste eeldustega poiss, kelle ainsaks sooviks on, et teda armastataks.
Enderi lapsepõlv lõpeb järsult, kui ta juba 6-aastaselt saadetakse kosmosesse Lahingukooli. Loe pikemalt »

Saadjärve Looduskeskuses on avatud fotonäitus “Abruka kolm nägu”.

Abruka saare kolm aastaaega on piltidele püüdnud Diivi Põdersoo, Helve Hinno, Ene Lainemäe ja Elle Mets.
Näha saab lummavaid pilte selle omapärase saare kevadest, suvest ja sügisest.

Näitus jääb avatuks juuli lõpuni.

Kristlikus kultuuris ollakse seisukohal, et me elame siin maailmas ainult ühe korra. Ühtki tehtud tegu ega öeldud sõna ei ole võimalik muuta, kõik on lõplik ning vigade parandust ei toimu… Seetõttu pole eksimine lubatud, kui tahame peale surma põrgust pääseda ning taevasse jõuda. 
Idamaades  seevastu ollakse veendunud, et käesolev elu pole üks ja ainus, vaid sellele on eelnenud ning ka järgneb veel palju teisi elusid. On meie endi valik, kas järgmine elu saab olema täiesti uus või soovime veel üks kord (või isegi mitu korda) läbi elada sama elu teistsuguseid versioone, parandada tehtud vead ning muuta oma tegevusega nii enda kui oma lähedaste elu ja saatusi…

1910. aastal sünnib Inglismaal lumetormi ajal laps, kes sureb, enne kui jõuab teha esimese hingetõmbe.
1910. aastal sünnib Inglismaal lumetormi ajal seesama laps ja jääb ellu, et õppida … elama …

„Elu elu järel” jutustab Ursula Toddi loo, kes elab üht ja sama elu ikka uuesti ja uuesti. Iga järgmine kord on ta elu veidi pikem ning teistsugusem. Mitte alati parem … Loe pikemalt »

Üks neist vähestest raamatutest, mille  vastu tekitas lugemishuvi  hoopis tõlkija (Indrek Koff) nimi. Seitsmest müstilist elementi sisaldavast novellist koosneva valiku teljeks on nooremapoolsed peategelased, kes ei vaeva end ambitsioonidega, vaid pigem lohisevad läbi elu.  Teemadering keerleb identiteediprobleemide, jagamise vajalikkuse,  unistamise  oskuse ja elu illusoorsuse ümber. Surnud  lähedaste kutsumine oma ellu mälupiltide põhjal  elusuuruste ja tegutsevate tinast kujudena, olematud paradiislikud tänavad, koonduslaagri alal asuv väike nähtamatu aiake ja muud kummalised paigad raputavad sisseloksunud elusse ning mõtlemisse mõrad, mis vahel viivad elumuutustenigi.

Loe pikemalt »

http://elik.nlib.ee/viktoriin/