Järje hoidja

“Kirjandus paljundab aegruumi, teeb aega juurde, kuna loob pidevalt uusi kujuteldavaid, oma ajamõõtmega maailmu. Ja aitab seega inimesel aega painutada ning oma valdusesse saada.”

 Oma käsiraamatus “Digitaalfotograafia samm-sammult” kirjeldab  Tom Ang fotograafia võlu järgmiselt:
“Tundke naudingut sellest, kuidas kaamera avab teie silmad ümbritsevale maailmale – kõik kõige tavalisemadki asjad võivad muutuda erakordseks, kui püüate neid läbi objektiivi tabada. Näiteks ärkavad igapäevased esemed peenes detailsuses otsekui uuele elule ja rutiinsed tegevused muutuvad kordumatuks, kui olete need kaamerast läbi lasknud ja arvukateks kaadriteks muutnud.”

Käsiraamatus leiavad teemade kaupa põhjalikult tutvustamist meeldejäävate näidetega illustreeritud praktilised juhtnöörid, vajalikud pildistamisvõtted, digitaalfotograafia arengud, pilditöötlustehnika ning fotokunsti aegumatud tõed.
Teos sobib fotograafia-alaste teadmiste allikana nii algajale fotohuvilisele kui kogenumale fotograafile.

 Tom Ang on fotograaf, raamatute autor, saatejuht, rändaja ja akadeemik.
Ta on tuntud ja tunnustatud eriti reisifotograafias. Juba üle 10 aasta on ta spetsialiseerunud fotografeerimisele Kesk-Aasias, reisides laialdaselt Usbekistanis ja Kõrgõzstanis, aga ka Kasahstanis ja Tadžikistanis.
Oma põhjalikke teadmisi fotograafia vallas on Tom Ang  jaganud Westminsteri Ülikoolis ning mitmetes telesaadetes.
Tom Ang on kirjutanud 29 raamatut digitaalfotograafia ja video teemadel.
Oma fotodega on ta võitnud mitmeid mainekaid auhindu.

http://tomang.com/who/

  Kirjanik Eve Hele Sits koos kunstnik Natalja Litvinovaga kutsub suvisele avastusreisile suuri ja väiksesi loodushuvilisi, sedakorda külla põnevale printsess – taimele nimega üheksavägine. Kaunis lill koos oma vilgaste sõprade  kärbes Karmeni, kiilassilm Kalmeri, ämblikke Ämalia ja Rosella, tondihobu Toomase, kadakatäks Kadri ja teiste näol pakuvad  võimaluse aeg maha võtta ja süveneda ühte paljudest meid ümbritsevatest  maailmadest, õpetades delikaatselt nägema ja austama ning armastama seda. Loo romantiline keel ja akvarelltehnikas pildid on kutsuvaks  teejuhiks ehk teistelegi suvistele mikromaailmade tundmaõppimistele ja seeläbi  ka endale lähemale jõudmisele. Leiame siis omale  heinamaalapi, metsavälu või veekogu äärse, kus raamatuid või teadjamaid kaaslasi appi võttes avastadada pisikesi põnevaid ja elust kihavaid paiku.

Alljärgnevalt veel mõned vahvad nooremale seltskonnale mõeldud raamatud, mis sel retkel abiks võiksid olla.

Sits, E. “Üheksa väega maja”

Sits, E. ” Mooni metsauudistaja”

Veigel, P , Pikkorainen, A. ” Riks ja Säde aiasõbrad”

Vainola. K, Turovski, A. ” Tiigielu aabits”

Casta, S. Mossberg, B. ” Sofi marjaraamat”

Casta, S. Mossberg, B. ” Sofi lilleretk”

Masing, V. “Sa vaata vaid…”

Masing, V. “Sinasõprus tammega”

Mõistujutt “elamisest” ja Elamisest:

Ühel pärastlõunal istuvad paradiisi parimas kohvikus Lao-zi, Konfutsius ja Buddha ning ajavad juttu. Ettekandja toob kandikul kolm jooki, millele on kirjutatud “Elu”. Buddha sulgeb otsekohe silmad ja keeldub, öeldes, et elu on viletsus.
Konfutsius paneb silmad poolenisti kinni – ta on kuldse kesktee õpetaja – ja palub klaasi. Ta tahab ainult väikest lonksu, sest kuidas saab maitsmata öelda, kas elu on häda ja viletsus või mitte. (…) Ta võtab sõõmu ja ütleb: ”Buddhal on õigus – elu on häda ja viletsus.”
Lao-zi võtab kõik kolm klaasi ja ütleb: “Kuidas saab midagi öelda, kui pole korralikult joodud?” Ta joob kõik klaasid tühjaks ja hakkab tantsima!
Buddha ja Konfutsius küsivad, kas ta ei kavatsegi midagi öelda ja Lao-zi vastab: “Just seda ma ju ütlen – laul ja tants räägivad minu eest.”
Sa ei saa midagi öelda, kui pole korralikult maitsnud. Ja ka siis ei saa öelda, kui oled maitsnud, sest sõnadest ei piisa.

Osho, “Mõistmise raamat”

Mäletan aega, mil lapsena esmakordselt nautisin Selma Lagerlöfi romaani “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”. Autori suurepäraste kirjelduste vahendusel ilmusid lugedes silme ette pildid rahvamuistendite kangelastest, Rootsi põhjamaiselt kargest loodusest, sajanditevanustest linnadest ja ajaloolistest ehitistest. Aastate jooksul olen raamatu juurde palju kordi tagasi pöördunud, et selle magusamaid kohti ikka ja jälle nautida.

Paljude aastate jooksul oli meil siin raudse eesriide taga võimalik raamatus kirjeldatud paiku vaid ette kijutada. Siis avanesid piirid ja veelgi hiljem interneti vahendusel kogu maailm. Nüüd on ka meil võimalik soovi korral reisida Nils Holgerssoni jälgedes või avastada neid paiku fotode abil.
Nii sattusin hiljuti internetis tuttavate fotograafide töid vaadates pildile, millel kujutatud hoone nimi kahtlaselt tuttav tundus: Glimmingehus, Skåne … hmm … Kas mitte seal ei toimunud üsna raamatu alguses Nilsi võitlus hallide rottidega? Tõepoolest! Hetk hiljem lugesingi kirjeldust selle kindluslossi pisikestest akendest ja paksudest kivimüüridest. Loetu ühtis pildiga täiesti!
Kahju ainult, et fotolt pole näha, kas lossis elavad ka tänasel päeval katusel toonekured, pööningul öökullid ja keldris mustad rotid…

Selline näeb Glimmingehus Maria Globetrotteri pilgu läbi välja tänapäeval: http://www.flickr.com/photos/60509750@N08/8957580675/

Tulevikustsenaariume käsitlevad romaanid on mind kui kirglikku ulmekirjanduse lugejat alati paelunud. Viimaste aegade jooksul on ilmunud üsna mitmeid tulevikuteemalisi teoseid, mis lähemal vaatlusel on kõik antiutoopiate hulka kuuluvad.

H.R. Giger – Birth Machine 

Sageli on romaani alguses tegu mitmesuguste globaalsete katastroofidega, mille üksikutele ellujääjatele algab raske võitlus ellujäämise eest.
Teiseks valdkonnaks on erinevad rangelt kontrollitud ühiskonnad, millest üks tundub olevat hullem kui teine. Enamasti on sellisel juhul peategelaseks inimesed, kes hakkavad märkama ühiskonna puudusi ja ei suuda enam vanaviisi elada, mis viib lõpuks vältimatu konfliktini ühiskonnaga.

Kui hakkasin meelde tuletama ka ammu ilmunud utoopiaid, siis selgus, et ainsat  peaaegu helget tulevikustsenaariumi kirjeldas oma romaanis “Andromeeda udukogu” Ivan Jefremov.  
Tekib küsimus, et kas tõesti on helge tulevik nii läila teema, et sellest ei viitsita kirjutada või siis ei suuda kirjanikud ka ise helgesse tulevikku uskuda.
Kuigi mitmete teistegi teoste lõpud on optimistlikud ning tulevikkujaatavad, kerkib vägisi pähe mõte, et kui kirjanikud on piisavalt leidlikud selliseid ühiskondi ja maailmalõppe välja mõtlema, siis kas ei leidu “hakkajaid inimesi” (aktiivseid hulle), kes need või veelgi ebameeldivamad stsenaariumid ükskord ka ellu viivad.
Võimatu see pole…

Järgnevalt mõningaid huvitavamaid näiteid: Loe pikemalt »

Saadjärve Looduskeskuses on avatud Tartu amatöörfotograafide klubi huvitav ja värvikas näitus VEE VORMID.
Vett käisid suvel ja talvel, hommikul ja õhtul, toas ja õues pildistamas:
      Aigar Kull, Aivar Raav, Anneli Tann, Arvi Rungi, Jaak Veskimäe,
      Kadri Parmakson, Külli Laidla, Tarmo Annok, Timo Loorits, Ülle Altnurme.
Näitus jääb avatuks juuni lõpuni.

Foto Ester Kingo  Ain Ootsingu aiast

“Kevade. Tahaks kogu aeg temaga koos olla, kevadega.

     Kui ta tuleb. Vaadata, kuidas ta päev -päevalt, öö -öölt ja tund – tunnilt muudkui tuleb.

Suurte sammudega ja valjult oma vihmapilvevärvi huultega vilistades. Või väga tasahiljukesi, ainult eemalt oma öökülmasiniseid silmi pilgutades.

    Kui kaua see tulemine ka aega ei võta, ühel hetkel jõuab kevade kindlasti pärale.

See juhtub siis, kui õunapuud õitsema hakkavad.

Suur rõõm on sel hetkel õunapuude juures olla.

    Ja mõelda. Aasta pärast taas.”

Rõõmustav on viimaks leida meie lastekirjanduse hulgast õpetlikku ning armsat raamatut, mis selgitab nii väikestele kui ka suurtele Maaema lastele arusaadavalt ja lihtsas keeles, kuidas tuleb käituda looduses ning mida peab tegema kasutatud pakendite, mittevajalike riiete,  vana mööbli ja muu iga päev kuhjadena tekkiva prügiga.
 “Nätsupaberi rännak” on mõtlemapanev lugu prügist, unistustest ja looduse armastusest inimese vastu.
Raamatu peategelaseks on väike nätsupaber, kes  lohaka nätsusööja peost tänavale pudeneb ning seejärel tuulepoiste poolt rändama viiakse. Oma kireval teekonnal kohtab nätsupaber mitmeid saatusekaaslasi, kes kõik igatsevad prügikonteinerisse sattuda ja ümbertöötlemise teel jälle uue elu saada.

Peale pikka tööpäeva hakkan kodus õhtusöögiks sinki ja mune praadima. Löön nagu automaatpiloodi juhtimisel pannile singiviilude peale esimese, siis teise muna… Äkki kargab pähe mõte, et enne praadimist peaks ikka munade värskust ka kontrollima. Ainult mõtteks see kahjuks jääbki. Neljas muna on aga halvaks läinud ja kogu pannitäis tuleb minema visata…

Tihti kuuleme oma peas erinevate asjade suhtes hoiatavaid hääli või tunneme alateadlikult ette, et kavandatav ettevõtmine või elumuutus tuleks jätta tegemata, sest see on vale. Enamasti me taolisi soovitusi ei kuula.  
Me peaksime oma sisehäält aga alati kuulama ning selle järgi tegutsema, räägib Osho, üks 20. sajandi tuntumaid vaimseid õpetajaid, oma raamatus „Intuitsioon”. 

Loe pikemalt »