Karel Čapek “Aedniku aasta”
“Aedniku tõugu inimene on kindlasti tekkinud kultuuri mõjul, aga mitte loodusliku arengu tulemusena. Kui ta oleks tekkinud looduslikul teel, siis näeks ta teistsugune välja; jalad oleksid tal nagu põrnikal, nii et ta ei tarvitseks kükki laskuda, ja tiivad oleksid tal esiteks ilu pärast ja teiseks sellepärast, et ta võiks lennelda oma peenarde kohal. Kes seda ise pole kogenud, sellel pole õrna aimugi, kuivõrd on jalad inimesele tülinaks, kui neid kuhugi asetada pole; kui ülearu pikad nad on, kui neid tuleb istmiku alla kerida, et sõrmega mullas urgitseda; kui võimatult lühikesed nad on, kui peate astuma üle peenra, ilma et tallaksite seejuures maha jaanikakrapuhma või võrsuvaid kurekelli. Või tal peaks olema võimalus riputada end köiega kuhugi külge ja kiikuda oma taimede kohal; või tal peaks olema neli kätt ja peale selle pea ja müts ja muud ei midagi; või siis jäsemed mida võib tõmmata nagu fotokastatiivi jalgu. Aga et aednik on väliselt samasuguse ebatäiusliku ehitusega nagu teiegi kõik, siis ei jää tal muud üle, kui näidata , mida ta suudab: balansseerida ühe jala varbail seistes, hõljuda nagu baleriin, ajada jalad nelja meetri laiuselt harki, astuda kergelt nagu liblikas, mahtuda ruuttolli suurusele maa-alale, pidada tasakaalu, hoolimata kõigist kaldu asetatud kehade kohta käivatest seadustest, ulatatada igale poole ja mitte midagi riivata ning seejuures püüda säilitada veel täielik eneseväärikus, et inimesed ta üle naerma ei hakkaks.
Muide, pealiskaudsel pilgul, eemalt vaadates ei näe te aednikust muud kui tagumikku, kõik muu nagu pea, käed ja jalad on tal lihtsalt viimase all.” (lk. 33)
Foto Karin Evik
Postitatud: 3. mai 2013
Rubriik: Jagamisrõõm, Lugemiselamus
Autor: Karin Evik
