Järje hoidja

Teel olemise  ja uue kogemise kihku olen  ikka põhjendanud endale lähemale jõudmise sooviga. Seekordse Sitsiilia reisi ootuses loetud raamat aga häälestas mind pisut teise nurga alt, pakkudes samas  ka hulganisti  äratundmise rõõmu. Italo Calvino raamat “Nähtamatud linnad” on fantaasiarikas, kohati filosoofiasse kalduv lühipaladest koosnev mõtisklus naisenime kandvatest olematutest linnadest, mida Marco Polo kirjeldab Hubilai -khaanile.  Iga linnaga on seotud mingi märksõna: igatsus, surm, mälestus, märgid, taevas, silmad, vahetused. Need väljamõeldud linnad mõjuvad kui eluetapid, kui olemise seisundid, kui mälu peegeldused.

“On linnu, mis hoolimata aastatest ja korduvatest ümberehitustest kujundavad oma elanike soove, ning linnu, mis tuuakse ohvriks elanike soovidele või kus mingeid soove enam ei sünnigi.” Loe pikemalt »

Äksi Segakoor kutsub oma ridadesse laulmishimulisi mehi ja naisi.
Uued lauljad on oodatud Saadjärve Looduskeskusesse igal teisipäeval kell 18.30 – 20.30.

Mida arvata esimese klassi tüdruku kohta, kelle nimi on Triibik, kelle viimasena loetud raamat oli “Eesti Entsüklopeedia”, kelle perepildil on vanemate asemel hoopis koer, kass, hiired, rotid, deegud, merisead, küülik, nastik ja kalad, kelle joonistusel oma suvest kujutatakse Amuuri tiigri kutsikate sündi ja kelle vanemad on parajasti aastaks Aafrikasse sõitnud?
Kahtlematult on tegu kaasaegse Pipiga!

Nimelt on Triibiku ehk Pille-Riini ema-isa elevandiuurijad ja vanaisa loomaaia direktor, küllap seetõttu armastabki Triibik kõiki loomi ja veedab iga oma vaba hetke loomaaias.
Kui loomaaias hakkavad kaduma lapsed ja rahakotid, on just Triibik see, kes vanaisale appi tuleb ja kõik mõistatused lahendab.

Mõningaid tsitaate  Peeter Toropi artiklist  “Lev Tolstoi: eetika ja eetos” raamatust “Kultuurimärgid”

Lev Tolstoi on öelnud:

“Inimene, kelle sihiks on tema isiklik õnn, on rumal; see, kes oma sihte seab teiste arvamuste järgi, on nõrk; see, kelle sihiks on teiste õnn, on vooruslik; see kelle sihiks on Jumal –  on suur .”  (lk. 267)

“Kas te olete juhtunud paadiga üle kiirevoolulise jõe sõitma? Tuleb alati tüürida palju kõrgemale sellest kohast, kuhu teil on tarvis minna, muidu kannab ära. Niisamuti tuleb ka kõlbeliste nõuete vallas alati kõrgemale tüürida – elu kannab nagunii ära.” (lk 266)

“Kui enamus (inimesi) on ebakõlbeline, siis hakkavad (kultuuri) mõjutusvahendid tõenäoliselt soodustama üksnes ebakõlbelisuse levikut. Kultuuri mõjutusvahendid võivad olla kasulikud ainult siis, kui enamus-olgugi väike- on religioosne ja kõlbeline. Soovitav on kõlbluse ja kultuuri niisugune suhe, et kultuur areneks üksnes kõlbelise liikumisega üheaegselt ja sellest pisut tagapool. Kui kultuur jõuab moraalist ette nagu praegu, siis on see suur õnnetus” (lk. 256).

“Kunst peab vägivalla kõrvale tõrjuma. Ja üksnes kunst on selleks suuteline. Kunst peab toime tulema sellega, et vendluse – ja ligemesearmastuse tunded, mis on praegu jõukohased vaid ühiskonna parimatele liikmetele, muutuksid harjumuslikeks tunneteks, igale inimesele omaseks instinktiks.” (lk. 256)

“Kohtasin eestlasest mõisavalitsejat, asjalikku, karsket ja ilusat meest, ja sain esimest korda selgelt aru, mida tähendab “Venemaa”- see on hord, kes paljaks röövinud head, endast moraalselt ja vaimselt kõrgemal seisvaid  rahvad ning uhkustab nüüd sellega, hoides alistatuid kõigest jõust kinni. Kui vastik see juba ka iseenesest ei oleks, ent veel vastikum on selle kõige õigustamine ja ülistamine patriotismi pähe.” (lk. 252)

Stefan Zweig “Kolm oma elu laulikut”

 “Maksim Gorki nimetas Lev Tolstoid kunagi inimkonnainimeseseks – ületamatu väljend. Tolstoi ei olnud teistsugune ega kõrgem kui teised tema ajastukaaslased, ainult rohkem inimene kui enamik neist, teravapilgulisem, erksam ja kirglikum -just nagu maailmakunstniku töökojast välja tulnud ürgvormi esimene ja kõige selgem äratõmme.

   “Selle igavese inimese, kelle varjuline ja sageli juba äratundmatu visand meie kõigi aluseks on, võimalikult täiusliku kujutamise meie kirevas maailmas valib Tolstoi oma tõeliseseks ülesandeks; see on lõppematu, mitte kunagi täiesti teostatav ülesanne ning seetõttu kahekordselt kangelaslik. Ta otsis inimest tema äärmuslikus olekus, tänu oma südametunnistuse võrreldamatule tõemeelele, tungis sügavustesse, kuhu jõutakse ainult ennast haavates.”(lk. 255)

5. septembril kell 18.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses kohtumisõhtu. Külas on tuntud Eesti poliitik ja ajakirjanik Marika Tuus-Laul.

Räägime kohalikest valimistest, poliitikast, maaelust, ravimtaimedest ja paljust muust.

Olete oodatud osalema!

Kui meie kõrvalt kaob lähedane inimene, siis nutame, tunneme lahkunust puudust ning läheme viimaks oma eluga edasi. Mõne kaugema tuttava surma puhul võib aga kuluda kuid, enne kui ta kadumine meie teadvusesse jõuab.
Ka armsa koera või hamstri kaotus teeb meid kurvaks. Varsti aga võtame endale järgmise kodulooma ning elu läheb endist rada mööda.

Me märkame pikapeale sedagi, kui meie planeedilt kaob mõni suur või silmatorkav loom nagu kukkurhunt või rändtuvi.
Kahjuks avastame nende lõpliku lahkumise enamasti alles siis, kui antud liigi viimanegi isend on juba tükk aega tagasi surnud. 

Kuid enamik meist ei pane tähelegi, et tänavu augustis moosi keetes pole pliidi kohal lendamas ainsatki herilast.
Sellised väikesed kadumised toimuvad meie kõrval iga päev ja me ei märka midagi või siis ei omista neile kadumistele tähtsust. Ja kui me herilaste puudumist lõpuks tähele paneme, oleme selle üle isegi rõõmsad.

Mitmeid taolisi lahkumisi tutvustabki bioloogist ajakirjaniku ja filmimehe Lothar Frenz`i mõtlemapanev raamat “Üksildane Jüri ehk liikide kadumine”.
Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda pool kõigist looma- ja taimeliikidest.

70 miljonit aastat tagasi surid välja dinosaurused, 10 000 aastat tagasi kadus maakeralt mammut, 100 aastat tagasi suri Cincinnati loomaaias Martha, viimane rändtuvi, vaid aasta tagasi läks igavikku Üksildane Jüri, viimane teadaolev elevantkilpkonn, tänavu augustis pole meie kõrval enam herilasi, homme aga …
Kes on järgmised kadujad? Inimesed?

                                                                                                                                                                                                                                                                                                               Olete Olete oodatud 30.-31. augustil Rahvusraamatukogus (Tõnismägi 2, Tallinn) väikeses konverentsisaalis toimuvatele Balti keti mälestuste kogumispäevadele Europeana 1989 raames. Kogume esemeid, fotosid, videosid või mistahes muus vormis mälestusi, mille juurde kuulub lugu. Meie tegime ajalugu!

30. augustil kell 12.30 toimub samas Balti keti teemaline vestlusring, kus osalevad Euroopa Parlamendi saadik ja Europeana 1989 rahvuslik saadik Tunne Kelam, ajaloolane Küllo Arjakas, filmirežissöör Peeter Simm, fotograaf Peeter Langovits ja teised tollal aktiivselt Balti keti organiseerimise või jäädvustamisega tegelenud inimesed. Kogumispäeval saab vaadata filmi „Balti tee“ja Tunne Kelami fotonäitust „Eesti tee vabadusele“.

1989. aasta oli murranguline kogu Ida-Euroopas. Balti riikides oli selle aasta tähtsündmuseks Balti kett, erakordne rahva rahumeelne meeleavaldus, mis toimus 23. augustil 1989. Umbes kaks miljonit inimest seisid käsikäes üle 600 kilomeetrises inimketis, mis läbis kolme Balti riiki ning sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu vabaduspüüdlusi.

2009. aastal kanti Balti keti dokumentaalne pärand UNESCO maailma mälu registrisse. Tänavu septembris plaanivad katalaanid oma iseseisvuse saavutamiseks Balti keti eeskujul sarnast aktsiooni. See, et saame nautida vabadust ja oma riiki, sündis meie ühisel tahtel ja teol. Kui meie tegime ajalugu, siis peame selle ka alles hoidma ja tulevastele põlvedele edasi andma.

Fotod koltuvad, esemed kuluvad, paberid pudenevad, lood ununevad… Väärtuslik ajalugu kaob pöördumatult käest. Et seda vältida, tulge Rahvusraamatukokku kogumispäevadele, kus professionaalid teid mälestuste digiteerimisel abistavad ja säilitamisel nõustavad. Jagage oma mälestusi!

Kogutud materjalid tehakse vabalt kättesaadavaks aadressil www.europeana1989.eu ning seal saab ka ise oma mälestusi ja materjale lisada. Sellest sünnib põnev ja värvikirev digitaalne arhiiv, millesse saab süveneda õppeotstarbel, uuringute eesmärgil või isiklikust huvist. See jääb tulevastele põlvedele ja teie mälestused ei kao. Kõik mälestused on oodatud ja olulised!

Europeana ja 1989
Europeana (www.europeana.eu) on digitaalne raamatukogu, muuseum ja arhiiv, mis alates 2008. aastast viib ellu Euroopa mäluasutuste ambitsiooni teha selle maailmajao rikas ja mitmekesine kultuur kõigile kättesaadavaks. Europeanasse panustavad üle 2200 mäluasutuse ja organisatsiooni 34 maalt, sh Eesti. Europeanas on juba u 30 miljonit digiteeritud kultuuriobjekti ning see annab võimaluse avastada ja uurida Euroopa kultuuri- ja intellektuaalset pärandit otsimootori ja virtuaalsete näituste kaudu.

Europeana kaasab kampaaniate kaudu sisu loomisse ka lõppkasutajaid, andes neile võimaluse oma lugusid digiteerida ja jagada. Europeana 1989 ongi üks selliseid. Selles ettevõtmises osaleb seitse riiki – Poola, Leedu, Läti, Eesti, Tšehhi, Saksamaa ja Ungari. Kampaania algas juunis Poolast, augustis läheb läbi kolme Balti riigi, jõudes 30. ja 31. augustil Eestisse Rahvusraamatukokku, kus eestlastel on võimalus kogumispäevadel www.europeana1989.eu tarvis oma panus anda. Igal riigil on rahvuslik saadik: Eestil Tunne Kelam, Lätil Sarmīte Ēlerte ja Leedul Vytautas Landsbergis.

Täiendav teave
Annika Koppel, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Europeana projekti liige, tel. 630 7260, Annika.Koppel@nlib.ee

Kristina Rood, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Europeana projekti liige, tel. 630 7309, Kristina.Rood@nlib.ee

Mõnikord tuletab üks ootamatult kuuldud seik või nähtud värvikas pilt meelde ammu loetud loo, mille olemasolu oli aegade jooksul peaaegu ununenud. Nii juhtus ka raamatuga “Jonathan Livingston Merikajakas”.

Hiljuti laevaga Helsingisse sõites jäin viimase minutini laeva tekile. Sadamasse saabumisel köitsid mu pilku laeva sõukruvide tekitatud veekeeristest uimaseid kalu otsivad kajakad. Lindude päikeses helkivad kehad liikusid vähimagi pingutuseta üles ja alla, vasemale ja paremale, kord kala noka vahele haaramiseks vette  sööstes, järgmisel hetkel aga peaaegu liikumatutena laeva kõrval õhus hõljudes. Lennusuuna muutmiseks piisas vaid ühest sabasule pööramisest või pisitillukesest tiibade asendi muutmisest!
Milline õhuakrobaatika see küll oli!

Neid võrratuid lennuspetsialiste vaadates meenusid mulle Jonathan Livingston Merikajaka õpetussõnad, mis kehtivad ühtviisi nii kajakate lennu kui ka inimeste elu kohta:
“Kogu teie keha pole midagi muud kui teie mõte ise selles kestas, nagu seda kujutlete. Suutke vaid purustada oma mõttelõng, ja teie keha vabaneb kammitsaist samuti…
 Kõigil on täielik vabadus minna sinna, kuhu soovitakse, ja olla, kes tegelikult ollakse.”

Prantsuse kirjaniku värvikad ja elutruud mõtisklused lugemise teemadel pakuvad äratundmisrõõmu eri põlvkondadele. Märkimisväärne fakt on seegi , et lapsepõlves koolitõrget kogenud kirjanik ise õppis  lugema üsna hilja. Loe pikemalt »

Ootame kaasa lööma Vedu perepäeval 9. augustil , mida toetavad Tartu Vallavalitsus, “Vanemuine”, Maanteeamet, Kaitseliit ja Kaido Kriit.

Päevakava:

12.00 Laste rattaralli

14.oo Tõukeratastel vigursõit lastele

14.15 Kuldvillak täiskasvanutele (liiklusteema, 2-liikmelised võistkonnad).

Mängud lastele.

Katsed alkoprillidega (alates 14-eluaastast).

16.00 Kaitseliidu relvanäitus ja muud tegevused.

16.00 Fruktodisaini töötuba kõigile.  Kaasa arbuus, tomat, kurk, kartul, õun, terav nuga.

18.00 Väägvere külateater

Kohtumiseni!

Info tel 7 49 7923