Järje hoidja

Kolmapäeval, 29. veebruaril kell 14.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Hobikoja käsitöölõuna.

Õpime tegema riidega kaetud jõuluehteid!

Kaasa võtta: terava otsaga ehitusnuga, teravad käärid, pastakas, venivaid sädelevaid kangatükke (trikotaaž, samet, pits), kuld- ja hõbeniiti või -paela, litreid ja hea tuju!

Olete oodatud!

Kolmapäeval, 22. veebruaril kell 14.00 toimub Saadjärve Looduskeskuses Äksi Hobikoja käsitöölõuna.

Õpime tegema riidega kaetud jõuluehteid!

Kaasa võtta: terava otsaga ehitusnuga, teravad käärid, pastakas, sädelevaid kangatükke (trikotaaž, samet, pits), kuld- või hõbeniiti, litreid ja hea tuju!

Olete oodatud!

Vaata linki http://read.err.ee/

“Ma tahan, et mul oleks oma poiss. Ta võiks rippuda kapis riidepuul. Kui mul tuju tuleb, võtaksin ta välja ja ta vaataks mind nii, nagu poisid filmides vaatavad – nagu ma oleksin ilus…”

«Enne kui ma suren» on paeluvalt kirjutatud siiras lugu elust ning surmast. Kuueteistaastane Tessa Scott põeb juba mitmendat aastat rasket haigust ja teab, et tal on jäänud elada vaid mõned kuud. Tessa keha on haigusele alla vandumas,  kuid tema hing ei ole ikka veel nõus alla andma.

Mida teha, kui sulle on elada jäänud vaid loetud kuud? Nutta, süüdistada kogu maailma ja elu ebaõigluses, jääda voodisse paratamatut lõppu ootama? Jah, ka nii võib, aga … on see parim valik võimalikest? Loe pikemalt »

USA armee salajane supersõdurite loomise projekt läheb nurja ning ohtliku viirusega nakatatud katsealused pääsevad vabadusse. Nende hirmuäratavate vampiirilaadsete olendite tõttu muutub maailm ühe ööga. Tsivilisatsioon variseb kokku ning üksikud ellujäänud on sunnitud elama rangelt valvatud kindlustes, sest väljas luusivad näljaste koletiste hordid. Kuid mööda laastatud maad rändab ka kuueaastane Amy Harper Bellafonte, noorim katsealune, kelle saatuseks on päästa maailm… Loe pikemalt »

” Vanad raamatud  nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte 15 aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.”

Peale Nikolai Baturini “Delfiinide tee” lugemist pole mõnda aega ükski raamat mind nii jäägitult endasse haaranud kui äsja lõpetatud Alessandro Baricco “Siid”. Või mis lõpetatud, see raamat kestab minus edasi, justkui tõstes mind kõrgemale argipäevast. Midagi nii õhulist, kerget ja voogavat, samas sügavalt tundelist ning poeetiliselt varjundirikast poleks iseenesest lihtsa loo tagant osanud oodatagi. Raamat räägib  mehest, kes reisib maailma teise otsa (Jaapanisse), et tuua sealt siidiussimune. Kohale saabudes kohtub ta naisega, kelle pilk, aga ka kogu ümbritsev keskkond avab mehes uue elutunnetuse, millega kaasneb valus igatsus saavutamatu (armastuse) järele.

“See on kummaline valu. Surra igatsusest millegi järele, mida sul kunagi ei õnnestu läbi elada”

Tekst on kui pärlikee, niivõrd nauditavalt kirjutatud. Siinkohal sügav kummardus tõlkija Anne Kallingule.

“Ta laskis elatud elul otsekui vaiksel vihmal silme ees alla sadada”.

Raamat mõjub kui siidi puudutus, vaevumärgatavalt õrn, samas  kirgastav.

Värskelt saabunud Rein Raua lühiromaan “Hotell Amalfi” ahvatles mind lugema ennekõike   tema eelmisest romaanist “Vend” saadud elamuse tõttu. Ilusas keeles ja stiilis armas lugu vabadusest ja õiglusest osutus toona sobilikuks  jõulujutuks.

Kultuurkapitali poolt  auhinnatud  “Hotell Amalfi” on aga hoopis “teisest puust” . Asko Künnapi illustreeritud tekst räägib mitmekihilise loo noorest edukast õnnelikus suhtes olevast sisekujundajast, kelle juurde saabub paar veidrat tüüpi, kes pakuvad talle haruldast võimalust piiramatuid vahendeid kasutades luua hotell, mida seni maailmas pole.

“Selles hotellis peab iga rändur tundma end kui kodus. Teil tuleb luua hotell, mida iga elanik näeb erinevalt….”

Lugeja teeb kaasa  mehe teekonna täiuslikkuse poole, mis paraku mõjub hukutavalt.  Rein Rauale iseloomulikult püüab ta ka selles raamatus maailma parandada, hoiatades isekate ja ambitsioonikate sihtide ning kinnisideede eest, mille poole liigutakse üksi, kaotades reaalsustaju ning loobudes sellest parimast, mis asub käeulatuses ja on end tõestanud. Sellel teekonnal kaotavad oma väärtuse kõik tõelised väärtused. See pole lugu karjeristist, küll aga sellest, et täiuslikkuse taotlus oma ülimuslikkuses võib osutuda surmavaks. Samas hoiatav raamat iga valdkonna kõiketeadjatele-oskajatele, kes oma heausksuses arvavad, et teavad kõige paremini, mis ühiskonnale sobib. Ehk ka autoritaarsusele kalduvatele suhtejatele…Nagu ikka mitmekihililisest loost, leiab siitki huvitavaid seosed, võetagu vaevaks vaid otsida. Kirjanik on osanud enda idee huvitavasse vormi valada, kuid mulle meeldiks see lugu novellina rohkem. Aga oma silm on kuningas, eks lugege ise.

Enamik inimesi armastab vaadata mõnikord üles taevasse, imetleda päikese tõusu ja loojangut, kuud ja tähti, pilvi ja virmalisi ning unistada …

Vähesed meist on aga näinud, millisena paistab meie planeet ülalt taevast alla vaadates. Nüüd saavad kõik soovijad seda näha NASA ja Rahvusvahelise kosmosejaama (ISS – International Space Station) koostööna valminud videoklipis:

http://vimeo.com/32001208

Nähtud vaatepilt on lummavalt kaunis ja toob meelde hiljuti internetist leitud luuleread:

Päikeseloojangust tuleme

lõputult pikal rajal

tundub et üksinda oleme

elame oma ajas

maailma ääre peal reas

kogu kosmose tolm ja liiv

keerleb edasi meie seas

ning aega on järel vaid viiv

keegi peaks narrused peatama

et hoitaks me väikest planeeti

ja keegi peaks kõigile teatama

et seda just armastus teebki

               http://www.hot.ee/meriliin/luuletused.html

Ühel hommikul, kui maha oli sadanud kaunis lumevaip, pidin ühele inimesele saatma kiire läkituse. Lumest ei kirjutanud ma midagi. Vastuses seisis: “Kas on üldse mõtet pöörata tähelepanu sõnadele, mida ütleb nii tuimaks jäänud inimene, et ta ainsa pintslilöögiga ei pea vajalikuks pärida, mis mulje see lumi on jätnud? Tõepoolest, su südames peab midagi vajaka olema.” See jättis sügava jälje. Praeguseks on see inimene juba surnud, aga sellised asjad ei unune kergesti.

Igal eluhetkel lugemiseks sobivaid võrratuid mõtisklusi looduse ilust, elu mööduvusest, usust, armastusest, sõprusest, traditsioonidest ning maisetest  väärtustest  kirjutas 13. sajandil Jaapani mõttetark ja munk Kenkō .

Loe pikemalt »