Järje hoidja

On aasta kauneim aeg – jaaniaeg! Kogu loodus liigub ja loob ja lendab! Endagi hing ihkab rännuteele! Tahaks ära … kuhugi kaugele … tahaks lennata mõnda imelisse paika maailma teises otsas! Aga tiivad … ei kanna …

Õnneks on abimeheks raamatud ja pildid, mis aitavad jõuda paikadesse, kuhu me tegelikkuses kunagi ei pääse. Miks mitte teha palveränd Indiast Tiibetisse Pühale Kailasi mäele!

Nelja kaljuseinaga teemanti meenutav Kailas (Kailash) on üks Himaalaja kõrgemaid tippe. Mäe lähedal asuvad Induse, Sutlej, Brahmaputra ja ka Gangese jõgede allikad. Hinduistid usuvad, et Kailasi mäel elab Jumal Shiva koos oma abikaasa Parvatiga. Mäge peavad pühaks ka budistid. Teha ring ümber püha mäe tähendab eluaegset pattude andeksandmist!

Reisime sinna meiegi koos häkkeri ja ärimehe, seikleja ja maailmaavastaja Saumil Shahiga, kes sooritas taolise rännaku 2007. aasta septembris. Lisaks imelistele fotodele saavad inglise keele oskajad osa ka Saumili võrratutest reisikirjeldustest.

http://www.flickr.com/photos/saumil/sets/72157618591312550/with/5857992170/

Kui ei ole just laulupidu või ei pärjata meie olümpiasangareid, juhtub harva, et tunnen pisarateni uhkust eestlaseks olemise üle. Kaasmaalastest kirjanikest paisutab sel kombel mu rahvuslikku eneseteadvust vaid Kristiina Ehin. Sellist ürgset naiselikku tugevust, niisugust sügavalt tarka arusaamist elust, inimeseks olemisest, aga ka naiseks või meheks kasvamist leiab vaid tema loomingust. Poetessi uusim kaksikkogu “ Viimane Monogaamlane” võiks olla meie kõigi kohustuslik öökapiraamat, mille järgi on hea haarata siis, kui jaks uskuda enesesse ja koosolemisse kipub raugema. Ehinlikult mänguline, samas mõnusalt filosoofiline ning müstiliselt sürrealismi kalduv jutukogu aitab taas üles leida argirutiinis kaotsi läinud oskuse vete peal kõndida. Kristiina Ehin on kui preestritar, kes teenib armastuse jumalannat vaid talle omasel moel. Lugemisele lisavad vürtsi autori enda illustratsioonid. Ühtlasi soovitan   kuulata Raadio Ööylikoolist luuletaja samateemalist jutuajamist http://www.ylikool.ee/et/13/kristiina_ehin

Ikka ja jälle satub näpp lasteraamatute riiulis Juhani Püttsepa raamatu ” 49 aastaaega” juurde.  Ikka selleks, et pisut lapsemeelsena maailma nähes tundlikkust säilitada. Alljärgnevalt paar katkendit.

Maitsev kaelakee.

Kõige ilusamad ehted kingib sulle naeratades juuni.

      Pärnaõiepross. Võilillepärg. Metsmaasikakee.

Kui maasikaid on rohkelt, siis saad keraheinakõrre otsa lükkida küpspunase kaelakee, kui vähem, siis käevõru.  Kui leiad ainult ühe maasika, siis saad ühe kõrvarõnga.

Vikerkaare ehitus.

Pärast sadu vikerkaar. Muudab hetked kauniks ja kaob. Taevaisa seatud seitsmevärviline tähis lepingust tema ja inimese vahel. Tõendusmärk selle kohta, et vihmasadu ei saa kunagi kõikehõlmavaks uputuseks.

Juunikuu pakub lahkelt kõike seitset kaaretooni. Vaja ainult need üles leida.

“ Soostunud metsaservas tunnevad ninasõõrmed eripärast lõhna, nagu oleks sinna poetatud rosmariini. Lähemale jõudes tunned eksimatult ära vängelt ja uimatavalt lõhnava sookailu. Maikuu lõpul ja juuni algul on sookailul pidu – puhkenud valkjaskreemikad õierattad on pidulikult mööda raba laiali. Kes julgeb sel kuupaistelisel ööl minna sooserva, saab unustamatu vaatepildi osaliseks – valged õied fluorestseeruvad ja sätendavad, otsekui oleks tundmatu kunstnik nad valgest marmorist tahunud.”

Sattusin minagi koos Anita ja veel mõne sõbraga sellisele peole ja seda kustumatut elamust tahaks Teilegi jaaniajaks soovida Aili Paju raamatust “Sootaimed “ pärit tsitaadiga.

“Tänavu on jälle kohutav sääseaasta! Õues on täiesti võimatu olla!” Taolisi kommentaare vahetavad Eestimaa inimesed juba teist suve järjest. Eriti tänavusel sitikarohkel perioodil arvavad paljud, et oleks hea, kui sääski üldse poleks. Ja vaja pole ju ka kihulasi, parme, koerakirpe, puuke, lehetäisid, herilasi, kapsausse, kartulimardikaid, koiliblikaid, õielõikajaid jne jne.

Aga … kas tõesti pole neid vaja?

Me arvame sageli, et putukad on kahjurid, keda tuleks igal viisil hävitada. Kui aga kogu maailmast kaoksid äkki kõik putukad – kes oleks siis toiduks lindudele ja paljudele loomadele, tolmeldaks taimede õisi ning teeks ära paljud muud ökoloogiliselt vajalikud tööd? Koost laguneks kogu maakera eluvõrgustik.

Loe pikemalt »

Eesti kirjanduse riiulit korrastades  meenus mulle üks mitmeaastatagune naljakas lugu. Minu kui raamatukogutöötaja poole pöördus hallipäine meesterahvas ja küsis: “Kas teil peeglit ka on?” Minu peas hakkas jooksma selline mõttejada: ”  Peegel on ju kohe ukse kõrval koridoris. Vanem inimene, ju ta ei pannud lihtsalt tähele. Huvitav, miks tal on vaja end peeglist vaadata?”  Tõusin toolilt  püsti, et teda koridori juhatada ja siis äkki taipasin oma eksitust. Lugeja pidas nähtavasti silmas  kirjanik Peeglit, mitte peeglit.  Juhatasin eaka lugeja Juhan Peegli raamatute juurde. Olin õnnelik, et suutsin piinliku arusaamatuse ära hoida.

Paramhansa Yogananda “Kuidas olla kogu aeg õnnelik.” Lihtsad, ent sügavad saladused, kuidas muuta oma elu õnnelikuks. Kirjastus Pegasus, 2010.

Raamatu autoriks on Indiast 1920. a. USAsse läinud esimene joogaõpetaja, kes tutvustas ameeriklastele ja Lääne inimestele iidse hingeäratuseteaduse jooga õpetust ja tehnikat.  Tema teos “Joogi autobiograafia” sai kiiresti ülemaailmselt tuntuks.  20.sajandi vaimse kirjanduse tippteoseks hinnatud raamat ilmus 2009.a. ka  eesti keeles.

Raamatusse “Kuidas olla…” on kogutud Yogananda tsitaadid paljudest 1930ndatel aastatel kirja pandud loengutest. Tutvustan neist mõnda, mis räägivad raamatutest.

* “Enamik tüdinud inimesi, kes arvavad, et on ammendanud kõik elu rõõmud, ei tea, et määratu trööst peitub heades raamatutes. Mõttelage vaim on murede ja masenduse taimelava. Raamatuid valides peaks ennekõike eelistama vaimseid raamatuid, mis on priid dogmadest.”

* “Lugemine on parim tubane mõttesport. See annab vaimule tegevust ja treenib mõistust.”

* “Head raamatud on sinu lahutamatud vaikivad sõbrad. Kui oled mures või leinas, võta üks raamat ja süüvi sellesse. Kuula ajaloo suurvaimude trööstivaid ja innustavaid sõnu.”

Stephenie Meyer pakub oma esimeses täiskasvanutele mõeldud romaanis ”Keha” põneva ja mõtlemapaneva loo armastuse jõust ja inimlikkuse olemusest.

Meie planeedi on vallutanud tulnukad, kes hõivavad inimeste kehad ja allutavad nende meeled. Inimesed on muutunud sissetungijate kestadeks, nende puutumata jäänud kehad aga jätkavad oma elu pealtnäha endiselt.

Loe pikemalt »

“Issand Jumal, tee nii, et iga päev sajaks, näiteks keskööst kuni kella kolmeni hommikul, aga tead, nii, et tuleks pisitasa ja sooja, sest siis ta imbub maa sisse; ja et seejuures ei sajaks mitte tõrvalilledele ja lavendlitele ning teistele, mida Sa tunned oma lõpmatus tarkuses kui kuivalembesi taimi – kui Sa tahad, siis võin nad Sulle paberi peale üles märkida; et päike paistaks kogu päev, aga mitte igale poole ja mitte liiga kuumalt; et oleks palju kastet ja vähe tuult, küllalt vihmausse, aga ei ühtegi lehetäid ega tigu ega mingit jahukastet, ja et kord nädalas sajaks lahjendatud virtsavett ning tuvisitta. Aamen”

“Aedniku aasta”

Raamatukokku tuleb noor külastaja. Raamatukoguhoidja küsib kohe, mida võiks lugejale pakkuda.

“Kuskohas “Kadri” on?” tahab lugeja teada.

Et majas aga parajasti lastele üritus toimub, kus ka Kadri-nimeline neiuke osaleb ja lisaks raamatukogutöötajal mõtted hoopis mujal on, vastab ta automaatselt:

“Vaata teisele korrusele õppeklassi, küllap ta joonistab seal koos teiste lastega.”

Alles lugeja imestunud nägu toob raamatukoguhoidja maa peale tagasi ja lõpuks ometi meenub ka Silvia Rannamaa samanimeline raamat.