Järje hoidja

Järjekordselt laenutsringilt jõudsid tagasi kaks minu jaoks erilist, väliselt, aga ka sisuliselt sarnast raamatut. „Kuldsed lood“ ilmus juba 2008.a. Ilo kirjastuse poolt väljaantuna ja selle mõtteline järg „Ajatud lood“ 2011.a. kirjastuse Sator väljaandena. , kujundajaks mõlemal Hille Jääger.

Need tagasihoidliku välimusega, ent ometi pilkupüüdvad raamatud, on mind jäägitult lummanud…

Loe pikemalt »

Mina ei pea mitte kartma. Hirm on arutapja. Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse. Ma pööran oma näo hirmu poole. Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle. Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata. Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. Ainult mina jään alles.

 Frank Herbert, “Düün”

Loe pikemalt »

Inimese jaoks on 80 eluaastat väärikas iga, ühe raamatukogu jaoks aga alles poisikesepõlv!

Seega soovime, et Vedu Raamatukogu uks oleks oma sadadele lugejatele ikka lahkelt avatud, riiulid uute raamatute all lookas, lugemissaal hubaselt soe, vaasid rõõmsate lugejate toodud lilli täis ja raamatukogu perenaine (ehk kunagi tulevikus ka peremees) alati naerusuine,  kuni aegade tuuled toovad 80 aastale otsa veel vähemalt ühe nulli!

Augustikuu! Põldudelt hakkab vili võetud saama, lauluritsikad on kolinud kõrgele puude otsa ja õhtul vajub päike juba kell üheksa silmapiiri taha. Suvi hakkab lõppema … ning enne kui arugi saame, seisame jälle lumelabidaga keset õue  ja maadleme meetrikõrguse lumehangega…

Et tulla toime külma ja pimedusega, tuleks mällu talletada kõik imelised mälestused ja pildid, mida suve jooksul kogetud:  pääsusabaliblika laperdav lend võilillede kohal, saarma keskpäevane jahiretk kraavis, vihmapilvest välja piiluv vikerkaar, tupp-villpeadest valendav raba, ohakaõite lilla vaip kraavipervel, ööviiulite joovastav lõhn, kimalaste asjalik sumin õitest tulvil pärnapuul, veest väljahüppavate viidikate sädelus järvel, kõrkjate vahel jahti pidavad vaksapikkused havinolgid, hernesuurustest raheteradest kirju muru, mustikatest sinetav männimets, kombaini taga põllupeenral hiiri jahtivad toonekured, õhtupäikeses helendavad ohakatutid, pehkinud paku peal päikese käes pikutavad sisalikupojad, loojangust punetavas järvevees kappavad hobused, autoaknast möödavilksatavad lehmakarjad uduviirgude keskel, augustiöises pimeduses laulvad kursusekaaslased…

Kui ainult suudaks seda kõike igavesti mäletada…

Kui ainult…

http://www.youtube.com/watch?v=ouEKpacXDfM

“Minu kandadele tekkisid villid, seega sidusin neile magamismatist lõigatud vahtkummitükikesed ja püüdsin neist mitte välja teha. Tuulekõrvetustest kahjustatud lõug hakkas mädanema ja paistetas, seetõttu lõikusin seda skalpelliga, kuni turse taandus. Kui olin nädal otsa läbi prillide räiget lumehelendust vaadanud, ei saanud ma enam silmi kaugemale fokuseerida. Nagu tavaliselt, kogunes laugudesse vedelikku ja need tursusid. Silmad ahenesid piludeks. Sarnanesin ränka müksomatoosi põdeva küülikuga. Igal õhtul puistasin arenevale kubememädanikule klotrimasoolipulbrit ja katsin hõõrdunud kohad toruteibiga. Selg ja puusad kipitasid, kuid mitte nii valusalt nagu varasematel retkedel… Esimest korda tundus elu vaevalisel polaarkelguretkel tõesti talutav, suisa rõõmus…”

Nii kirjeldab Sir Ranulph Fiennes autobiograafias “Hull, halb ja ohtlik tunda” oma vastupidavusvõime piiril elatud elu.

  Loe pikemalt »

Minu viimase aja  lugemiselamuste hulka kuulub vaieldamatult Lauri Sommeri raamat “Kolm yksiklast”, millele lisandub  tema poolt tõlgitud Richard Brautigani  “Et tuul seda kõike ära ei puhuks” . Miks üks või teine raamat osutub “kauamängivaks” , sõltub ilmselt paljudest asjaoludest. Vahel on raske leida sõnu oma vaimustuse põhjendamiseks ja siis on hea, kui satud millelegi, mis võtab tabavalt kokku selle, mis sinus pulbitseb. Sommeri puhul sattusin tema intervjuule käesoleva aasta 11. märtsi  “Sirbis”, mille alljärgnevalt edastan lootuses, et ei eksi autorikaitse vms vastu.

“Puudust tunnen loomulikult jutustatud lugudest. Praegune raamat lõpeb pahatihti viimase leheküljega, selle lugemise kogemus ei jätku inimese sisekõnes ja mõtetes, tegudes ja unenägudes. Või on sinna mõju huvides pandud midagi traumaatilist, räiget, vägivaldsest, kiimalist või joodikulist. Kõik see on elus olemas ja omas mahlas OK, aga nende asjade juhtmotiiviks tõstmine on moonutus, mis tõmbab alla lugeja loomulikku inimlikkust. Ja moonutuse aste on läinud liiga suureks. Siia käivad ka elulooraamatud, mis on rohkem selline pehme nähtus. See, mis kamalõua neid ostma sunnib, on ette dikteeritud müüt. Sealt seest leiab ta tavaliselt natuke kopitanud tolmu ja paar ilusat pilti. Siis saame üksteisele otsa vaadata ja kooris ohata: oijah, igav on härrad ja prouad…. Me polegi elanud, vaid ainult kogu aeg näidelnud ja lõa otsas lohisenud. Sellest rabelemisest  ja punnitamisest tuleks välja saada ning tuleks üles leida lugejaga vestlemise kunst. Võib olla tasuks jälle vaadata suulise kirjanduse , täpsete pajatuste, lennukate udutamiste ja usalduslike vestluste poole ja sealt midagi õppida.”

Äksi Raamatukogus oli juulis ja augustis eksponeeritud Remo Savisaare 20 linnufotost koosnev näitus “Linnud muusikas”.

Remo Savisaar on sündinud 1978. aastal Tartus. Loodus on teda köitnud juba lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on Remo tegelenud viimased 6 aastat. Tema töid on pärjatud mitmesuguste auhindadega ja need on leidnud tunnustust ka rahvusvahelisel tasandil. Remo pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aasta loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards).

Ta on korraldanud mitmeid loodusfotode isikunäitusi, tema fotosid ning fotolugusid on avaldatud erinevates ajakirjades (mh ka National Geographic). Remo on olnud mitmete fotokonkursside žüriis, pidanud loenguid ja olnud ka koolitaja rollis.

Lisaks on temalt ilmunud looduskalendreid, kaastööna raamat “Aasta linnud” (Menu), “Meie inimesed” (Pilgrim) ja 2008. aasta lõpus nägi ilmavalgust loodusjuttudega fotoraamat “Loodus kutsub” (Varrak).

On aasta kauneim aeg – jaaniaeg! Kogu loodus liigub ja loob ja lendab! Endagi hing ihkab rännuteele! Tahaks ära … kuhugi kaugele … tahaks lennata mõnda imelisse paika maailma teises otsas! Aga tiivad … ei kanna …

Õnneks on abimeheks raamatud ja pildid, mis aitavad jõuda paikadesse, kuhu me tegelikkuses kunagi ei pääse. Miks mitte teha palveränd Indiast Tiibetisse Pühale Kailasi mäele!

Nelja kaljuseinaga teemanti meenutav Kailas (Kailash) on üks Himaalaja kõrgemaid tippe. Mäe lähedal asuvad Induse, Sutlej, Brahmaputra ja ka Gangese jõgede allikad. Hinduistid usuvad, et Kailasi mäel elab Jumal Shiva koos oma abikaasa Parvatiga. Mäge peavad pühaks ka budistid. Teha ring ümber püha mäe tähendab eluaegset pattude andeksandmist!

Reisime sinna meiegi koos häkkeri ja ärimehe, seikleja ja maailmaavastaja Saumil Shahiga, kes sooritas taolise rännaku 2007. aasta septembris. Lisaks imelistele fotodele saavad inglise keele oskajad osa ka Saumili võrratutest reisikirjeldustest.

http://www.flickr.com/photos/saumil/sets/72157618591312550/with/5857992170/

Kui ei ole just laulupidu või ei pärjata meie olümpiasangareid, juhtub harva, et tunnen pisarateni uhkust eestlaseks olemise üle. Kaasmaalastest kirjanikest paisutab sel kombel mu rahvuslikku eneseteadvust vaid Kristiina Ehin. Sellist ürgset naiselikku tugevust, niisugust sügavalt tarka arusaamist elust, inimeseks olemisest, aga ka naiseks või meheks kasvamist leiab vaid tema loomingust. Poetessi uusim kaksikkogu “ Viimane Monogaamlane” võiks olla meie kõigi kohustuslik öökapiraamat, mille järgi on hea haarata siis, kui jaks uskuda enesesse ja koosolemisse kipub raugema. Ehinlikult mänguline, samas mõnusalt filosoofiline ning müstiliselt sürrealismi kalduv jutukogu aitab taas üles leida argirutiinis kaotsi läinud oskuse vete peal kõndida. Kristiina Ehin on kui preestritar, kes teenib armastuse jumalannat vaid talle omasel moel. Lugemisele lisavad vürtsi autori enda illustratsioonid. Ühtlasi soovitan   kuulata Raadio Ööylikoolist luuletaja samateemalist jutuajamist http://www.ylikool.ee/et/13/kristiina_ehin

Ikka ja jälle satub näpp lasteraamatute riiulis Juhani Püttsepa raamatu ” 49 aastaaega” juurde.  Ikka selleks, et pisut lapsemeelsena maailma nähes tundlikkust säilitada. Alljärgnevalt paar katkendit.

Maitsev kaelakee.

Kõige ilusamad ehted kingib sulle naeratades juuni.

      Pärnaõiepross. Võilillepärg. Metsmaasikakee.

Kui maasikaid on rohkelt, siis saad keraheinakõrre otsa lükkida küpspunase kaelakee, kui vähem, siis käevõru.  Kui leiad ainult ühe maasika, siis saad ühe kõrvarõnga.

Vikerkaare ehitus.

Pärast sadu vikerkaar. Muudab hetked kauniks ja kaob. Taevaisa seatud seitsmevärviline tähis lepingust tema ja inimese vahel. Tõendusmärk selle kohta, et vihmasadu ei saa kunagi kõikehõlmavaks uputuseks.

Juunikuu pakub lahkelt kõike seitset kaaretooni. Vaja ainult need üles leida.